Samblikud kasvavad väga erisugustes kasvukohtades, polaaraladest kõrbete ja vihmametsadeni; neid võib leida nii maapinnal, kividel, puutüvedel kui mujal. Samas on paljud samblikuliigid (täpsemalt öeldes lihheniseerunud seene liigid: samblikud koosnevad vähemalt kahest osapoolest, seenest ning fotosünteesivast partnerist, kelleks on rohevetikas või tsüanobakter) spetsialiseerunud mingile kindlale kasvupinnale ehk substraadile ning väga tundlikud keskkonnatingimuste muutustele. Seetõttu saab samblikke edukalt kasutada keskkonnaseisundi bioindikatsioonis.

Palju on uuritud õhusaaste mõju samblikele, keskendudes 1960- ja 70-ndatel eelkõige happelisele saastele ning viimasel ajal lämmastiku saastele. Samblikukooslused annavad teavet võimaliku tervisele ohtliku õhusaaste kohta, täiendades mõõtejaamade andmeid suurematel aladel, mida otseste mõõtmistega oleks raske katta. Näiteks avastati Itaalias juba 1990-ndatel aastatel selge seos eri piirkondade samblike liigirikkuse ja kopsuvähi sageduse vahel.

Viimastel aastakümnetel on hakatud samblikke kasutama indikaatoritena ka looduskaitses, et hinnata eelkõige metsakasvukohtade looduskaitseväärtust.

Harilik korpsamblik (Xanthoria parietina) kuuse ladvas Ida-Virumaal. See liik tavatseb kasvada eelkõige laialehistel puudel, mille koore pH on juba loomulikult kõrge; männil ja kuusel kasvades viitab ta aga aluselisele tolmusaastele. Foto autor: Liis Marmor

Liis Marmori doktoritöö üks põhieesmärk oli välja selgitada parimad tolmusaaste indikaatorliigid. Seni on samblike ja tolmusaaste seoseid uuritud võrdlemisi vähe, olgugi peen tolm on paljudes linnades terav probleem. Tallinnas leiti, et teeäärtes on mändide samblike liigiline koosseis on sootuks teistsugune kui puhtama õhuga aladel. Männikoore happesus oli teede ääres vähenenud, ilmselt liiklusest tuleneva tolmusaaste tõttu. Koore kõrgemat pH-d (st. aluselisemat keskkonda) eelistavate liikide leidumist mändidel võib seega pidada heaks tolmusaaste indikaatoriks. Taolised indikaatorliigid on näiteks harilik korpsamblik (Xanthoria parietina), hägu-tõmmusamblik (Phaeophyscia orbicularis) ja kahtlane rosettsamblik (Physcia dubia).

Töö teises osas võrreldakse epifüütsete ehk puudel kasvavate samblike kooslusi vanades pika järjepidevusega okasmetsades ja esimese põlvkonna metsades. Paljusid samblikuliike, sh. kaitsealuseid ja punase raamatu liike leiti vaid pika järjepidevusega metsades, tõendades selliste metsade kõrget looduskaitseväärtust.

Väga headeks vanade okasmetsade indikaatoriteks Eestis võib pidada kuuse-nublusamblikku (Lecanactis abietina) ja valkjat tähnsamblikku (Arthonia leucopellaea): nad on lihtsasti äratuntavad ning vastavates kasvukohtades küllaltki sagedased. Mõlemad on meil kasutusel vääriselupaiga indikaatorliikidena: nende abil selgitatakse välja kõrge looduskaitseväärtusega metsaeraldised, kus võib elutseda ohustatud liike. Töö käigus leiti ka kaks uut samblikuliiki Eestis.

Doktoritöö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: dspace.utlib.ee. Töö juhendaja on dotsent Tiina Randlane, kelle käe all on valminud kokku viis lihhenoloogia alast doktoritööd, mis katavad laia uurimisala looduskaitselistest taksonoomiliste probleemideni.