2012. aasta Soome naispagulane on Afganistanis sündinud arst ja viie lapse ema Malalai Rahim. Seinäjoel elava Rahimi sooviks on murda eelarvamused, innustada noori õppima ja aidata teisi naisi, kes samuti paguluses elavad.

”Kui mulle tehti ettepanek kandideerida aasta naispagulaseks, juurdlesin selle üle pikalt. Peamine põhjus, miks sellega nõus olin, on soov suurendada teadlikkust paguluse kohta. Soomes ei tea paljud pagulusest midagi ja eelarvamused meie suhtes võivad olla suured“, arutles Malalai Rahim, 46, oma valimisest kuuldes.

Rahim ei ole ise õnneks peaaegu üldse rassismiga kokku puutunud, kuid lastel on koolis vahel raske olnud. Tema poeg oli koolis seitsmendas klassis. Üks teine õpilane kiusas teda ja poeg oli juba meeleheitel. „Poeg palus minult ja isalt luba kiusajat lüüa, millega me nõus ei olnud, sest see ei lahendaks midagi,“ meenutab Rahim.

Olukorda püüti lahendada koos direktori ja kiusaja vanematega, aga see ei toonud olukorda mingit muutust. Lõpuks palus Rahim ise direktorilt luba tolle poisiga rääkida.

”Sain poisiga kokku ja rääkisin talle meie elust, raskustest ja sõjast Afganistanis, pagulusest ja sellest, miks olime Soome sattunud. Kohtumise alguses oli poiss närviline ja väänles toolil siia-sinna, aga lõpuks istus ta nagu naelutatud oma kohal ja kuulas võlutult. Peale seda ei kiusanud ta enam minu poega ja neist said head sõbrad.“

Sillaehitaja

Malalai Rahim näeb aasta naispagulase – preemiat kui silda soomlaste ja immigrantide vahel. Ta soovib vähendada eelarvamusi ja innustada kõrvale jäämise ohus olevaid noori õpinguid jätkama, käies kõnelemas näiteks koolides ja erinevatel üritustel.

”Soome on pagulasi vastu võtva riigina veel suhteliselt noor ja võib-olla sellepärast on siin nii palju inimesi, kes meie olukorda ei tunne. Iga pagulase loo taga on isiklik probleem ja keeruline ning raske ajalugu“, märgib Rahim.

Rahim usub, et peamine põhjus, miks pagulaste ja immigrantide suhtes rassistlikku suhtumist evitakse, on teadmatus. Kujutatakse ette, et Soome tullakse elama maksumaksjate kulul – arusaam, mida ka Rahimil on tulnud palju kordi kummutada. Kuigi algus võib olla raske ja ühiskonna toetus vajalik, on Rahim koos oma perega hea näide sellest, kuidas ka keerulise taustaga inimesed edukalt Soomes integreeruda võivad.

Seinäjoe keskhaiglas töötav Rahim tänab oma abikaasat Karimi toetuse eest õpingute lõpuleviimisel. Paar kohtus Nõukogude Liidus, kus Rahim arstiks õppis. Soome keele õppimise ja meditsiiniga seotud eksamite sooritamise järel sai Rahim arstipaberid ka Soomes.

”Ma tean, et välismaalastel on raske nii Soomes kui ka ülepea terves Euroopas tööd leida. Ma olen selle eest tänulik, et olen pälvinud Soomes lugupidamise ja saanud ühiskonnalt toetust arsti õpingutes,“ ütleb Rahim. Seevastu afgaani kogukond Soomes ei toetanud Rahimi püüdlusi arstiks saada. „Mulle öeldi, et istu lastega kodus, siin on nii raske õppida. Aga mina ei jäänud koju!“

”Õppisin koolis puštu keeles, ülikoolis vene keeles, töötasin dari ja nüüd soome keeles,“ loetleb Rahim naerdes oma elu etappe.

Abistav käsi on alati olemas

”Aasta naispagulasena usun ja loodan, et mul on võimalik inimesi aidata. See on mulle loomuomane ja olen seda kogu oma elu teinud, isegi sõja ajal“, räägib Rahim. Enne põgenemist töötas ta arstina Põhja-Afganistanis Pulikumburis. Juhtus, et inimesed tegid 20 tunni pikkuse retke eesli või hobusega, et kohtuda arst Malalaiga. Ka tema kodu uksed olid alati abivajajatele lahti – isegi keset ööd.

Tingimused Afganistani ääremaadel olid hirmsad. Rahim tegi naistele puhastusi maas keset tolmu ja liiva ja eemaldas korduvalt mädanenud looteid naise üsast. Nurisünnitusi oli nii palju, et haigla põrand oli üleni verega kaetud.

”Kui mu neljas laps sündis, tulid patsiendid ravi lootuses uksele koputama. Nad ootasid viisakalt, kuni sünnitus mööda sai. Tund aega enne sünnitamist võtsin veel patsiente vastu ja sama tempo läks edasi kohe varsti peale sünnitust,“ räägib Rahim.

Rahim tahab aidata oma kodumaa naisi, kes elavad endiselt sõja keskel rasketes oludes, Afganistanis ei pääse paljud tütarlapsed kooli. Malalai käsi ka ise poiste koolis, muidu oleksid õpingud pooleli jäänud. „Me olime poiste koolis tüdrukutena kolmekesi, kõik ohvitseride tütred. Hommikupoolikuti õppisin gümnaasiumis ja õhtupoolikuti õpetasin põhikoolile keemiat ja bioloogiat,“ jutustab Rahim ja kiidab oma vanemate sihikindlust hariduse suhtes.

Arstiks õppis Rahim Nõukogude Liidus ja naasis peale lõpetamist tööle Kabulisse. Õpingute ajal kohtas Rahim ka oma praegust abikaasat Karimi, kes õppis põllumajandusinseneriks. Peale kogemuste kogumist pääses Rahim tööle Punase Risti juhtivaks arstiks Baglani, kuid tal tuli sõja jalust põgeneda tagasi Kabuli. Kui taliban tuli võimule, keelati naistel arstina töötada, kuid Rahim jätkas keelust hoolimata tööd.

”Hiljem töötasin Rootsi poolt ülalpeetavas kliinikus Logaris. Kui tööle läksin, panin burka selga just nii, nagu kõik mu patsiendid. Tööl olin tavalistes riietes ja õhtul peitsin end taas talibani reeglite kohaselt“ räägib Rahim.

Põgenemine

Rahimi perel tuli kodumaa piires palju kordi põgeneda. Logarist jätkas pere teed Nimrosi, kus taliban justkui samuti võimul oli. Rahim läks taas tööle. Kui tema töökaaslane, meditsiiniõde, kividega surnuks loobiti, hoiatas sugulane, et Malalai ja tema mees on talibanide nimekirjas järgmised. Meest kiusati taga seetõttu, et ta lubas oma naisel keelatud tööd teha.

Põgenemistee kodumaalt kaugele algas. Pere põgenes mööda piirijõge Iraani poolele, kus neile anti pagulase staatus. Rahim otsis tööd arstina, kuid Iraan ei andnud välismaalastest arstidele tegevuslitsentsi. Lõpuks sai ta tööd piiriala pagulaslaagri ainukese arstina. Rahim sõitis igal hommikul lähedal asuvast linnast kiirabiga pagulaslaagrisse ja tagasi.

”Tingimused laagris olid kohutavad. Vett ei olnud piisavalt ja pagulastel tuli endil kõike teha, majaehitustellistest alates,“ meenutab Rahim. Pandeemiad ja alatoitlus olid üleüldised ning laste surevus kõrge.

Elama asumine Tamperesse

Malalai Rahimi kuueliikmeline pere saabus nn kvoodipõgenikena Soome 2000. aastal. Koos perega tuli ka Malalai õde ja kaks venda. Nad paigutati Tampere Hervantale, kus perre sündis viies laps. Rahim õppis usinalt soome keelt ja hoolitses lisaks oma lastele ka nooremate õdede-vendade eest, kes praktiliselt elasid Rahimide juures.

Nüüd elab pere Seinäjoel Rahimi spetsialiseerumise tõttu. Mõne aasta pärast saab temast günekoloog. Enne seda ootab teda aga tegus aasta 2012. aasta naispagulasena.

”Meie, pagulased, oleme vägagi kirju seltskond erinevaist rahvustest, kultuuridest ja religioonidest. Minusuguseid kõrgema hariduse saanuid on palju, aga Soomes elab ka kirjaoskamatuid pagulasi. Neid tegureid ja taustu tuleks integreerimisprogrammides arvestada,“ nendib Rahim.

Rahim tunneb eriti suurt muret arengumaadest saabuvate, halva haridusega naiste pärast. Neile tuleks korraldada spetsiaalseid koolitusi naiste positsioonist, haigustest ja lastekasvatusest ning loomulikult õpetada nad lugema ja kirjutama. Tähelepanu tuleks pöörata ka pagulastele, kes on näiteks sõjas saadud traumade tagajärjel töövõimetud.

Püsivale naasmisele Afganistani ei julge Malalai Rahim mõelda. ”Ma ei taha, et minu lapsed kogeksid seda, mille ise läbi teinud olen. Sõja tõttu mu poeg kogeleb.“, räägib Rahim. Pere on käinud Afganistanis külas, kuid viimasel ajal teravnenud olukord ja talibanide võimuletulek võib muuta reisid kodumaale taas võimatuks. Afganistani naasmine tekitab ka hirmu. „Keegi ei tea, kas sealt tagasi tuleb“.

Soome võttis esimesed Tšiilist tulnud pagulased vastu 1970ndatel aastatel, kuid tegeliku pagulaspoliitika alguseks võib lugeda alles 1990ndate aastate algust. Somaallased olid toona suurim põgenike rühm, kuid viimastel aastatel on enim nn kvoodipõgenikke võetud vastu Afganistanist. Afgaanid moodustavad üle maailma suurima põgenike rühma. ÜRO põgenike organisatsiooni teatel vajas 2010. aastal kaitset enam kui 3,5 miljonit afgaani.

Artikkel tõlgiti soome keelest Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatiooni (IOM) projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta