Igavuse talvine avastus olin mina ise. Leidsin ennast õhtupoolikutes lumehangede sõbrana. See minu vabade päevade õhtupoolikud täitiski. 

Kummalised jäljeread valges kohevas lumes olid need, mis mind lummasid ja ära tegid.

Et need nurmkanadele kuuluvad, seda ma teadsin ja veel tahtsin midagi neist teada ja lõpuks mul see õnnestuski. Linnuparv, kes lumme maandub, jääb mõneks ajaks paigale ja siis võtab ette söögiplatsile jalgsikäigu, nii, et jäljeread lumele jäävad.

Avastatud linnusaladus tõi talvise tarkuse minu silmadesse. Ikka ja jälle läksin seda vaatemängu vaatama ja püüparv lumes ei petnud kunagi minu lootusi. Nii kadus suur igavus minu talvedest ja hakkasin end looduseuurijaks kutsuma ja seda hakkasid tegema teisedki, kellele olin oma linnusaladuse välja rääkinud. 

Neeruti, 1983. 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta