23. mail kolmekümnes paigas toimunud üle-eestiline meditatsioon „Südame asi“ oli nagu nurgakivi panemine, kus olid kohal kõige teadlikumad, usuvad korraldajad. Kuid see pole kõik. Kavas on „Südame asja“ vaikselt edasi arendada.

Mis toimus Vabaduse platsil?

Kõik kulges sujuvalt. Juba tantsust Universaal Universumi trummikooli saatel hakkas kõik toimima – terve plats lõi kaasa, ükski ei seisnud häbelikult serva peal. Tants oli justkui ajast väljas, läks sujuvalt üle meditatsiooniks, meditatsioon Margus Aru lauluks ja ringis sumisevaks mesilastaruks, see omakorda käte õhku loopimiseks ja plaksutamiseks. Paljud, kes hiljem Vabaduse väljakult läbi käinud, ütlevad, et see on täiesti muutunud koht. Tekkis rõõmus ja puhas energia.

Olime nii tugevad, meiega taheti liituda. Liitis meid ka sümboolika – „Südame asja“ särgid, mandala, laul, märgid. Kõik meeled olid hõivatud – nägemine, kuulmine, kevade lõhnad... Kui seda kõike poleks olnud, siis sellist ühtsust poleks tekkinud. Läbi selle loodi tugev energia, mis liitis ka need, kes ei teadnud Südame asjast midagi.

Ühe eestegija meenutus: „Tohutu härdus ja tänu täitsid südame, tohutu austuse, rõõmu ja armastuse segu kõigi vastu – Indreku, Kristina, Raido, Elbe, Ursula, Katre japaljude teiste osalejate/eestegijate vastu... Tunne, et need on “minu inimesed” ja “nende inimestega teeme veel suuri asju”, viime elu Eestis ja maailmas edasi. Ja muidugi lõputu kallistamine, andumine, üheskoos rändamine. Praegugi on veel natuke palaviku tunne, kõik justkui hõõgub sees...“

5 rütmi tants „Südame asja“ soojendusena 23. Mail Tallinnas Vabaduse väljakul.

Asjade algusest

Raidol on meeles, kuidas Indrek ühel aastaalguse kokkusaamisel ütles, et ta elu kõige võimsam kogemus siiani on olnud Muuga retriit. Samas rääkis ta vahetult enne  kokkusaamist Pireti edastatud visioonist korraldada ühine südamemeditatsioon Vabaduse väljakul. Selgelt oli tunda, et juba selsamal õhtul pani ta paika plaani,lahterdas ära, mis vaja teha. „Vaatasin kõrvalt, et siit hakkab midagi vägevat tulema,“ nendib Raido.

See oli jaanuari alguses, keegi ei teadnud siis „Südame asjast“ veel midagi. Esimene järeldus: väga oluline on selle inimese mõte ja käitumine, kelle käes on ohjad. Tema määrab kõik.

Kes „Südame asja“ vedas ja miks?

Selle koha pealt on korraldajate hulgas erinevaid arvamusi. Kui küsida, kes oli üks ja ainus, siis võib tunduda, et seda nagu ei olnudki. Meeskonnatöö oli see, mis toimis.

Indrek: „Minu jaoks on „Südame asja“ keskmes olnud Kristina kui juhendaja, kes leidis meie jaoks kohad, kus kõndida. Pigem lõi „Südame asi“ ennast ise. Meie roll oli ainult vastu võtta.“

Kui Indrek tunnetas, nagu tulnuks kõik asjad läbi Kristina, siis Kristina enda jaoks oli just Indrek see sammas, kuhu toetuda: „Kui ise tundsin, et ei jõua või ei saa, siis võisin kindel olla, et Indrek teeb ära.“ Indrek tunnistab, et „Südame asi“ oli tema jaoks täielik pühendumus, prioriteet, mille teadlikult endale võttis. Sama tunnistavad kõik teised, kel suurem koorem kanda oli. Indreku jaoks oli see protsess raske just hirmude ületamise koha pealt. „Võib-olla väljenduski mu pühendumus selles, et olin kogu aeg olemas.“

Kaie näeb asja nii: Indrek kui meie selgroog, Kristina kui meie süda ja kõik muu sinna ümber põimunud. Ei Indrek ega Kristina öelnud kunagi, et pole aega, alati olid olemas, abiks, kohal.

Indrek kuulas kõik ära, võttis asja kokku ja andis teistelegi teada. Testis ära, käis läbi kõik võimalused ja kõrvaldas hirmud. Samas olid suured käärid selle vahel, mida teised tunnetasid, ja selle vahel, mida iga ta ise tundis.

Elbe nägi ka neid auke, mis Indrekul tekkisid. Ta meenutab, kuidas ühe sellise kohtumise järel, kus Indrekul juhe kokku jooksis, saabus listi paar tundi hiljem nii südamlik, põhjalik ja ülevaatlik kiri, et aina imesta.

Igaüks tegi „Südame asja“ korraldades läbi omaenda protsesse, teadvustades neid endale.

Piret võtab kokku: korraldus hakkas vabamalt voolama sel hetkel, kui teadvustasime endile, et me ei tee seda kellegi teise jaoks, vaid iseenda jaoks.

Lõpukallistuse ring.

Mis tõi edu ja tegijate rahulolu?

Raido leiab, et üks põhjus, miks kõik nii hästi kulges, oli see, et keskendusime lahendustele, ärategemisele. Mitte sotsiaalsele lävimisele, vaid ülesannetele.

Kõik toetasid üksteist lahenduste leidmisel. Ja polnud nii, et kell kümme õhtul lõpetame – kui vaja, tegime kella kolmeni öösel, kuni asi valmis. Kõik eesmärgi pärast.

Kaie leiab, et ju seepärast meeldis üritus ka inimestele nii hästi, et kooskõlas olid need, kes tegid, kuidas ja mida tehti. Puudusid ambitsioonid, aeti ühist asja. Oli tunne, et kui vaid saaks anda selle heaks. Kui keegi saigi mingi rolli, siis teda usaldati, et ta annab oma parima ja teeb nii hästi kui oskab. Keegi ei hakanud vaidlema või õpetama, puudus kontrolli vajadus.

Kristina tunnistab, et tundis kohati, et oleks võinud mõnda asja võib-olla inimestele paremini teada anda, sest ta pole nii hea infolevitaja kui Indrek, aga keegi ei hakanud ka üle küsima, kõik usaldasid. Ise usaldasin samuti teisi, lisab ta.

Indrek märgib, et hea oli seegi, et olid kindel siht, eesmärk ja kuupäev. Ei tekkinud vajadust üksteisele ära teha, kõik olid tegelikult viimse hetkeni valmis ka oma rollist loobuma, isegi Kristina. Samas kui mingit teksti lihvisime, siis enne ei saanud lõpetada kui kõik jäid rahule.

Asi ise oli nii hea ja tugev, et see justkui köitis enda külge järjest just need inimesed ja just sel hetkel kui neid vaja oli. Tõestasime tegelikult iseendile, et see südame asi, mida tulime koos propageerima ja tegema, ongi võimalik. See on asi, kus sõnade taga peab ka sisu olema. See kõik oli läbi tunnetatud.

„Südame asi“ kui pere

Kõik oli tõesti armastusega tehtud, nagu näiteks mandala, laul ja särgid, mis Kaie kaudu oma kaunis pakendis kohale jõudsid – nimed piltidega, juhendid jne. Kõik oli imeline.

Särgi tellimine oli „Südame asja“ sees nagu oma väike maailm, kus arenesid peresuhete laadsed kontaktid, arutati värvi sobivust silmadega ja sobiva numbri leidmist rinnaümbermõõdu järgi. Nii tekkis särgitellijatega samasugune peretunne nagu kogu meeskonnal omavahel.

Südame asja ajades tuligi tunne, et võiksime olla töökaaslased, kes teevad tööd enda ja teiste rõõmuks, nii et ei saa arugi, et see töö on. Tegelikult oleme niivõrd erinevate taustadega inimesed, et leiaksime igaühele vastava positsiooni oma kogukonnas. Võiksime olla Rõõmu kogukond (mida veab näiteks Rõõmu Laine :).

Seegi oli imeline, kuidas tekkisid õigel hetkel inimesed, kes ühe või teise lõigu enda kanda võtsid. Kedagi ei kutsutud eraldi, kõik kutsed olid suures meililistis, kõigil oli võimalus liituda ja panustada.

Ideed võeti avasüli vastu, parimad mõtted settisid lõpuks välja. Kõik käis tohutu toetuse korras, üksteist kiideti, austati, imetleti… Sealt kõik algas. Kes aga organiseerimisel kaasa lõi, tahtis seda väga teha. Tunne, et oled südamest ja hingest tahtnud panustada, on oluline tugevus.

Need inimesed ei ole juhuslikult kokku sattunud, nad on meie hingegrupi inimesed, oleme juba kuskil eludes midagi suurt teinud. Kaie leiab, et seda on isegi natuke piinlik tööks nimetada, see on olnud puhas rõõm ja loomise protsess.

Armastuse uus mõõde

Indrekut häirib Tammsaare ütlus, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Selle tahaks ümber öelda, et tee tööd ja tunne rõõmu, siis tuleb ka armastus. Tegelikult andsime sellega armastuse mõistele uue kvaliteedi – läbi vaeva võib ju ka armastus tulla, aga see on teistsugune.

Parem muuta vaevatud armastus rõõmsaks armastuseks!

Kristina meenutab, et eriti palju eriarvamusi ei tekkinudki – alguses olid mõned pikad arutelud, aga kui pilt hakkas juba looma, siis tuli kõik nagu iseenesest, sündis protsessi käigus ja tuli lihtsalt usaldada.

Ursula meenutab: „Kui tekkiski moment, kus oli mure, et kust seda või teist saab, siis Kristina oli tihti see, kes ütles, et see on juba olemas. Nii lahe – kunagi polnud momenti, et ei saa midagi.

See ongi avanemine – kõik on meie jaoks juba olemas.” Ursula peab müstiliseks, et kõik, mida taotlesime, ka tuli. Vahepeal täiendasime oma taotlust ja andsime sellega talle veel väge juurde.

Saime kinnitust, et lihtsuses peitub ilu – käisime ka ise läbi vaeva, ja mida lihtsamaks asjad tegime, seda paremaks nad läksid. Kui me end enam pisiasjadega ei vaevanud ja andsime need vabaks – kui läheb nii, siis läheb, aga võib minna ka teisiti –, siis muutus kõik lihtsaks ja hakkas voolama.

Indrek meenutab: „Hea näide on kodulehe teke – läksime Rakverre meditatsiooni läbi tegema, teel sinna selgus, et kuna kodulehe tegija Ando elab Lool, siis läheme tagasiteel tema juurest läbi. Seal saigi otsustatud kodulehe lõplik variant. Aga välja sõites polnud me seda kavatsenud, see lihtsalt tuli.“

Kogu protsessile oli iseloomulik, et võtsime vastu need võimalused, mis tulid, ja kui nägime läbi, et üldises plaanis on just nii antud, siis sai edasi minna.

Tagantjärele tarkusena tõdesime, et meediast on mõtet kaasata neid, kes teemaga haakuvad, nendega isiklikult suhelda ja neile isiklikult läheneda. Haakusid ennekõike need, kelle hinge „Südame asja“ teema puudutas. Kel vaja teada, see teadis – kes kohal olid, lihtsalt pidid seal olema.

Kaie: „Tunnen end nende suurte meistrite seas natuke lillelapsena, ei ole veel nii palju kogemusi ega ka teadmisi, oskusi ja võimeid… Aga samas need inimesed toovad minus esile just sügava ja tugeva armastuse tunde. Tunne, et neile ei tahaks iial haiget teha või midagi halvasti öelda, et neid kaitseks viimse veretilgani ja annaks kõik ära, mis anda saab. Et need on minu inimesed.”

Juba keerlevad korraldajail peas uued mõtted – suvetuur, e-pood (märgid, särgid, pastakad, mandala plakatid, kotid, tassid), pööripäevameditatsioonid, lastele ja noortele ning eakatele suunatud projektid, koolitused. Mõttes on omalaadse Südame arengukeskkonna loomine, mis koondaks erinevaid südame ruumi avanemisele, südames elamisele ja südamest tulevale loovusele suunatud projekte, koolitusi, ettevõtmisi.

Korraldajad usuvad, et 23. mail sai istutatud seeme, millest tulevikus kasvab palju ilusaid vilju. See on olnud ühismeditatsiooni korraldamise taotlustes algusest peale.