Eriraporti eesmärgiks on anda valitsustele signaal, et kasvavate kasuhoonegaaside tingimusis ei tohiks maailma keskmine temperatuur tõusta üle 1,5 °C võrreldes tööstusajastueelse tasemega.

„Globaalse soojenemise piiramiseks 1,5 kraadini Celsiuse järgi on vaja kiireid, kaugeleulatuvaid ja pretsedendituid muutusi ühiskonna igas aspektis,“ märgitakse avalduses.

„Kui kõik kasvab ja jätkub praeguses tempos, jõuab globaalne soojenemine 1,5 kraadi Celsiuseni tõenäoliselt ajavahemikus 2030-2052.“

Et omada vähemalt 50/50 võimalust 1,5 kraadi piiresse jäämiseks, peab maailm 2050. aastaks muutuma „süsinikneutraalseks“. Eriraporti autoriteks on 91 teadlast 40. riigist, kes omakorda on tuginenud enam kui 6000. varem koostatud teadusuurimusele kliimamuutuste kohta.

Need teaduspõhised sisendid on aluseks maailma valitsuste poliitika kujundajatele ja otsuste langetajatele, miks kliimalepet kindlasti järgida tuleb ning miks on vajalik piirata ja reformida fossiilsetel kütustel põhinevat tööstust ja heitjäätmete teket.

Eestit esindas IPCC kliimamuutuste paneelil Keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala: „Praegu on veel viimane aeg midagi üheskoos ettevõtmiseks, et kliimat Maal mitte pöördumatult kihva keerata. Tänaseks oleme juba kogenud endi nahal kliima ühekraadise soojenemise tagajärgi. Edasine kliima soojenemine vaid suurendab ohtlikke ilmastikunähtuste esinemise ulatust, sagedust ja nendega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Kui Eestis võib tõesti mõelda, et läinud suvi oli suvi, nagu me seda sageli ette võiksime kujutada, ei saa jääda enesekeskseks. Keskkonnakomponendid, aineringed ja Maa looduslikke protsesse kujundavad süsteemid on omavahel selges sõltuvuses ja nii väljendubki kellegi „päris hea suvi“ kuskil eemal kellegi kolmanda jaoks absoluutse loodusõnnetuse ja sellest johtuva hävinguga.“

Kui lükkame asjakohaseid tegusid ja otsuseid tulevikku, elame selgelt tuleviku arvelt, sõnastab Ala. „Kui hetkel ongi ehk nii, et paljud süsiniku atmosfäärist eemaldamise tehnoloogiad on arengujärgus või kättesaamatult kallid, siis tuleb alustada sellest, mida oskame ja saame kohe ära teha. Muutus saab alguse pisiasjadest ja inimeste mõtteviisi muutmisest: kasvõi näiteks inimese sõidukordade igapäevasest piiramisest heitgaaside tekitamise võtmes ning selle asemel kaugtöö soodustamisest ettevõtjate poolt. Mõistagi on siin suur roll ka maa mõistuspärasel kasutamisel, hoonete ja protsesside energiatõhususe suurendamisel ning metsade säilimise programmil. See on kõik üks ja seesama.“

„See tähendab, et iga atmosfääri paisatud tonn CO2 tuleb tasakaalustada tonni CO2-ga, mis sealt vähemaks võetakse,“ kommenteeris ka raportit koordineeriv autor Myles Allen, kes juhib Oxfordi ülikooli kliimauuringute programmi.

Ala loodab, et pärast argumentide esitamisest, mis on põhjustanud globaalse soojenemise ning kliimamuutusi, on valitustel kergem ja kindlam vastavaid otsuseid langetada ja meetmeid kasutusele võtta. Inimkond ei pea kliimakaosega kaasa minema ning seda paratamatusena võtma, vaid püüdma seda muuta – veel ei ole selleks liiga hilja.

IPCC (The Intergovernmental Panel on Climate Change) on valitsustevaheline kliimamuutuste alase teadustegevuse hindamise organ, mis on ellu kutsutud ÜRO Keskkonnaprogrammi ja Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) poolt 1988. aastal. IPCC eesmärgiks on anda poliitikakujundajatele korrapäraselt teaduspõhiseid hinnanguid ja raporteid kliimamuutuste ja nende mõjude kohta. IPCC ühendab endas 195 liikmesriiki.