Klaver, mis mulle kord kevadmuusikat lõi, asus kodumaja alumisel korrusel. Kui kevad maja juures ümber saama hakkas, siis oli ta üpris vaikseks jäänud ja vaikis ning oli enamasti üksinda.

Mulle oli ta kõik need aastad kauge sõber, keda ise mängida ei osanud, kuid keda kuulata ja nautida oskasin küll. Suure suve hakul, kui inimene end näoga keskea poole keerama hakkab, tahtsid
armastuse leegid mind sütitada ja nad tegidki seda, sest üks musikaalne tüdruk ja naine mind püüdma asusid.

Armastuse jaht , mis pea mitte kunagi ilma sõnadeta ei ole, tõi minu ellu uue muusikariista – saksofoni. Sest just see pill tüdruku ja naise lemmikpill oli. Koos tüdrukuga endaga võtsin uue pilli omaks ja soetasin ka endale ta lõpuks. Kui aastaseks saanud pillimees minus väsis ja selgus, et ma pillile õigeid hääli sisse ei saa, siis tahtsin ühe armastuse märgi ära kinkida.

Kellelegi, kes teda rohkem armastada suudab. Ja kinkisingi ta väiksele Väike-Maarja muusikakoolile ning ta sai ühe kohaliku poisi harjutada. Armastus, mis tuleb ja läheb, jätab ikka märgid maha ja kallis muusikariist seda ka tegi minu hingeski.
2001

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta