Esimene laiaulatuslik ja organiseeritud tarbija liikumine sai alguse kui töölisklassi vastureaktsioon kõrgetele hindadele ja kehva kvaliteediga kaupadele, eriti toidule.

Koostöövõrgustiku liikumine oma kaasaegsel kujul sündis industrialiseerimisprotsessi kõrgtipul 1844. aastal Rochdales, Inglismaa kirdeosas. Esimesed kooperatiivid - koostööd tegevad maisiveskid - tekkisid juba varem.

Kooperatiivid loodi vastukaaluks kohalikele monopoolses seisus olevatele ettevõtetele, mis olid salajas omavahel kokku leppinud ja pakkusid kõige elementaarsemaid kaupu, näiteks leiba, väga kõrgete hindadega.

Uue liikumise käigus võrdsustati inimene nii tarbija kui tootjana ja koostöö sai mõjukaks sotsiaalseks alternatiiviks kapitalistliku turukorralduse vastu.

Liikumine kasvas kiiresti ja laines 19. sajandi keskpaigaks sadadeks kohalikeks isemajandavateks kogukondadeks.

Koostöövõrgustike liikumine seisis silmitsi suure väljakutsega: kuidas samaaegselt rahuldada tarbija vastuolulisi soove, mis ühelt poolt rikuvad ökoloogilist tasakaalu ja tervist, aga mida tehakse vabast tahtest ja täie teadlikkusega.

19. sajandi teerajajate raske töö, innukus ja pühendumus, millega ehitati üles kohalikud kogukonnad, kes säästsid ja investeerisid uutesse poodidesse, tehastesse ja maasse teenimaks töötavaid inimesi – kõik see tõi kaasa hea kvaliteediga kaubad ja teenused neile, kes nendest ennem puudust tundsid. Ühistud muutsid tarbimise taskukohaseks.

20. sajandi lõpul jõudis kätte etapp, kus ühiskonna eesmärgiks kujunes massitarbimine ja senine liikumise ajend kadus.

Allikas: “The Unmanageable Consumer" http://avaxsearch.com/?q=Gabriel%20Yiannis