Euroopas, Hiinas ja Ameerikas rajatakse laialdaselt paju- ja papliistandusi. Neist saadav puit on üks alternatiiv fossiilsetele kütustele elektri ja soojuse tootmises. Näiteks Rootsi pajuistanduste puidust toodetakse nii soojust kui ka elektrit ning needsamad istandused puhastavad tööstuse ja tavamajapidamiste reovett ja selle jääkmuda.

Kambja pajuistandus. Foto Merje Toome.

Eestis on maaülikooli botaanika osakond juba 1990. aastate algusest alates eksperimendi korras rajanud pajudest energiavõsasid. Pikaajaliste vaatlustega püütakse selgitada, kas ja millised pajuliigid ning -kloonid on Eestile sobilikud ning mis tegurid mõjutavad saaki.

Hiljuti kaitses maaülikooli taimekaitse osakonna teadur Merje Toome doktoriväitekirja: “Pigirooste pajudel: ökoloogia ja taime reaktsioon nakkusele” (juhendajad Anne Luik ja Katrin Heinsoo).

Paju-pigiroostet tekitav seen Melampsora on pajuvõsades levinuim haigustekitaja. Selle seene üks arengujärk on kergesti nähtav ka palja silmaga: väikeste oranžide padjanditena pajulehtede alaküljel. Seen on obligatoorne parasiit: elus leht on talle vältimatult vajalik ja seetõttu ta taime üldjuhul ei tapa. Ometi võib see mikroseen tunduvalt vähendada istanduse toodangut.

Doktoritöö mitme aasta katsed ja vaatlused selgitasid maailmas laialt kasutatavate pajukloonide haigustundlikkust Eestis. Näiteks selgus, et üks Rootsis aretatud ja seal haiguskindlaks tunnistatud kloon on Eestis pigiroostele ometi vastuvõtlik. Selle erinevuse põhjusi peab veel uurima.

Stressis taimedel on kombeks eritada õhku erilisi ühendeid, mille abil taim püüab haigustekitaja arengut pärssida või teavitada teisi taimi nakkusohust. Uuringud näitasid, et ka pigiroostega nakatatud paju eritab sääraseid lenduvaid aineid, kuid seda ainult kindlal ajal: sel päeval kui ilmuvad esimesed roostepustulid ja sel päeval kui lehe kude hakkab nakkuse tagajärjel surema.

Tegu on uudse ja olulise avastusega: varem ei ole maailmas neid lenduvaid stressiaineid obligatoorse parasiidi puhul uuritud ja esialgsed tulemused näitavad, et taim ilmselt ei tunne ära patogeeni olemasolu nakkuse alguses. Küll on uuritud bakterite ja kõdutoiduliste seente mõju: nende puhul hakkab taim õhku stressiaineid eritama kohe pärast nakatumist.

Kuigi pigiroostesse nakatus mitu uuritud pajuklooni, lubavad uuringu tulemused üldiselt siiski väita, et see taimehaigus ohustab istanduste toodangut vaid üksikutel niiskematel aastatel ja üksikute, eelkõige haigustundlike pajukloonide puhul. Et seda ohtu vältida, tasub istandus rajada mitmest eri kloonist ja liigist. Uuringud näitasid, et pigirooste riski suurendavad ka pajuvõsa tihedus, mineraalväetised ja reoveega kastmine. Seda tuleb arvesse võtta, kui kasutada energiavõsa reovee puhastuseks.

Doktoritöö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab veebiaadressilt: http://hdl.handle.net/10492/130

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta