Teeme uuesti ära



Tartu Ülikooli matemaatilise statistika doktorant TAAVI TAMKIVI otsustas ühel kenal aprillikuu päeval sõbraga koduümbruse metsades jalgrattatrenni tehes külastada kaunist paika Soodla veehoidla ääres, kust möödunud kevadel Teeme Ära kampaania käigus oma meeskonnaga suure koguse prahti minema vedas. Suvitajate ja kalameeste seas populaarne laagriplats oli aasta pärast ehk hullemgi kui enne. Taavil on nüüd paar ettepanekut.


Lume alt väljasulanud järveranda saabudes olin arvanud, et võime eest leida mõned põõsa alla visatud kilekotid, pudelid ja toidupakid, kuid kahjuks eksisin. Vähem kui ühe aastaga olid „loodusesõbrad“ suutnud taastada prügimäe, võib-olla isegi hullema kui varem. Käegalöömine, lootusetus, viha, pettumus – ilmselt on need emotsioonid tuttavad kõigile, kelle kätetöö on lühikese ajaga hävitatud.

Viie minutiga olid aastatagused positiivsed emotsioonid pühitud, kuid jõudsime otsuseni, et kutsume oma koristusmeeskonna taas kokku, teeme nii kaua tööd kui vaja ning viime sodi prügimäele. Ehkki saame aru, et see on vaid piisk meres ning et teised piirkonnad jäävad sarnaselt kuhjuvate jäätmete alla, ei lase me vähemalt enda kätetööl raisku minna ning ühel ilusal Eestimaa paigal jälle prügimäeks muutuda. Kui vaja, tuleme ka kolmandal ja järgnevatel aastatel tagasi, kuigi see võib olla tuuleveskitega (pigem siiski kurjategijatega) võitlemine.

Lisaks otsusele puhkepaika korrastada tekkis tahtmine edastada Eesti elanikele kaks sõnumit. Esiteks soovitus kõigile eelmisel kevadel Eestit üheskoos koristanud inimestele – minge ja vaadake üle alad, kust sodi kokku vedasite. Kui need on sellises korras nagu te need jätsite, võite endaga rahul olla ja oma töö üle endiselt uhkust tunda. Kui näete aga sellist pilti nagu mina, soovitan võtta kokku seltskond, leida aeg, ning taas „oma“ plats või mets üle käia.

Rohkem silte

Lisaks koristamisele tasuks ehk püstitada silte üleskutsetega „Kui jõuad prügi metsa tuua, siis jõua see ka siit välja viia“, „Säästa loodust, hoia see puhas“, juhtida probleemile omavalitsuse jäätmekäitluse ja puhkemajandusega tegelevate inimeste tähelepanu (ehk kuluvad mõned prügikastid ja kontrollreidid marjaks ära) ning kui koristamise käigus kohtate reostajaid, siis selgitage neile teo vääritust.

Teiseks tahan edastada üleskutse „Minu Eesti“ korraldajatele. Eelmisel aastal toimunud koristuskampaania osutus üliedukaks, saime üheskoos Eesti puhtamaks, lõime võimsa eduloo, ettevõtmise eestvedajatele jagati autasusid. Kuid nagu näha, probleem sellega lahendust ei leidnud.

Arvan, et võiksite oma potentsiaali kasutada ja küsimusega edasi tegeleda, see on seda väärt. Ilmselt ei ole uued koristuskampaaniad selleks ainus viis. Kaardistatud „populaarsemate“ prügikohtade koordinaatide edastamine omavalitsustele, kelle ülesanne peaks olema prügikastide tühjendamine, kontrollreidide läbiviimine, teadetetahvlite püstitamine. Vabatahtlike poolt kaardistatud uute prügikohtade lisamine andmebaasi. Inimestele suunatud sotsiaalkampaaniad, mille kokkupanemisel saaks kaasata varemgi abiks olnud kuulsusi, vabatahtlike copywriter’ite andekust, ettevõtete toetust.

Ning loomulikult iga-aastased koristustalgud. Järjepideva tegevusega on võimalik aja jooksul inimesi õigele teele suunata (vaadake näiteks helkuri kandmist, turvavöö kasutamist või HIVi levikut puudutavate kampaaniate järjepidevust ja tulemusi läbi aastate), kuid ühekordsete projektipõhiste kampaaniatega mitte.

Kes teeks ära?

Peame tõele näkku vaatama ja tunnistama, et korralikult planeeritud ja läbiviidud jätkutegevuseta muutub Teeme Ära üpris kasutuks. Eestimaa kaunimad paigad kattuvad taas prügiga ning koristajad tunnistavad end vaikides reostajate poolt lööduks. Jääb vaid ilus mälestus toonasest suurest aktsioonist, mis pani liikuma paljude toredate inimeste käed ja südamed. Kuigi oleks patt panna see suur ülesanne uuesti Teeme Ära 2008 korraldajate peale, ei paista tänasel päeval Eestis kahjuks teist jõudu, kes selle reaalselt ära teeks.