See lugu on minu vigadest, mida ma olen teinud oskamatusest arvutit ja telefoni kasutades. Teiste vigu ma siin ei maini, sest kõige ohutum on ikka naerda enda apsakate üle.

Esimene lugu on sellest, kuidas ma sõnumit kirjutadese vea tegin.

Ühel mu armsal tuttaval oli paari päeva eest tähtpäev. Tahtsin teda sel puhul siis õnnitleda ja saata talle sõnumi. Otsustasin seda teha käigupealt ja telefoni kaudu. Mõtlesin siis kaua, kuidas sõnu ritta seada. Lõpuks alustasin meelitamisega: ”Tere tibulinnukene jne.”

Kui olin kõik soovid kirja pannud, tahtsin sõnumi juba teele saata, aga miski minu sees käskis mul teksti uuesti läbi lugeda igaks juhuks. Mis ma siis nägin oma üllatuseks. Tibulinnukesest oli saanud hoopis tobulinnuke. Parandasin  kähku selle vea ja lugesin siis kogu teksti veel mitu korda uuesti üle. Rohkem tõesti kirjavigu enam ei olnud ja sõnumi võis ära saata. Jah, I- ja O-tähed on telefonis kirjutades kõrvuti ning arvan, et ju mul siis näpp läks vale tähe peale. Need tähed seal telefoni ekraanil on ju imepisikesed ja minu näpud laiad. Lubasin endale, et ei saada enam  ühtegi sõnumit ilma ülelugemata ära. Vale sõna võib nii palju paksu pahandust teha. Mulle on iga mu sõber tähtis. Mingi apsaka tõttu neid kaotada ma küll ei tahaks. Omajagu ajas see seik mind ikka naerma ka. Kuidagi naljakalt kukkus välja, et just selles sõnas vea oskasin teha.

Teine lugu - ootasin sõbrannasid külla. Küpsetasin koogi ja puha, et oleks vahva aega veeta ja mõnusalt mokalaata pidada. Kõik oli valmis ja jäid veel loetud minutid külalisi oodata. Kohale tuli aga ainult üks sõbranna. Olin pettunud, aga hea et temagi tuli. Selgus, et mu teine oodatu oli tõbiseks jäänud. See pole ju oma teha ja ma andsin talle kohe andeks. Istusime siis kahekesi ja laterdasime niisama.

Tuletasime meelde meie haiget kaaslast. Tegin kähku pildi oma koogist ja saatsin selle meie tõbisele sõbrannale kirjaga, et vaata millest  nüüd ilma jäid. Tavaliselt ei ole ma igat sorti piltide otse saatmisega eriti osav. Kontrollisin üle ja seekord läks vist kõik korda. Olin juba jõudnud tunda rahulolu kordaminekust, kui äkki tuli sõnum mu kunagiselt töökaaslaselt. Ta teatas mulle, et teab mu igatsusest tema järgi. Kahjuks ei saa ta kooki sööma tulla, sest on praegu Türgis.

Olin segaduses ja kontrollisin veel kord oma saadetud sõnumit pildiga. Olingi jälle teinud apsaka. Mu sõbranna ja töökaaslane olid adressaatidena kõrvuti. Ju ma siis ei vajutanud täpselt ja pilt minu kirjaga läks valele inimesele. Tuli saata vabandus ja teatada et juhtus apsakas, kiri ei olnud mõeldud temale. Vot siis, mis lood saavad juhtuda nutiseadmetega, kui ise hoolas pole. Jälle koht, kus võib naerda oma kohmakuse ja vigade üle. Natuke on piinlik ka, et ei lase inimestel puhata ja tüütan teda valede sõnumitega.

Kolmas lugu on ajast, mil sain endale oma esimese nutitelefoni. Tütar pani ta käima ja laadis sinna peale kõik vajaminevad programmid. Seletas mulle, kuidas telefon töötab. Kõik tundus olema arusaadav teise inimese käes. Aga minuga see mobla küll koostööd ei tahtnud teha. Ma ei saanud alguses kõnesid vastu võetud ega  neid korralikult lõpetatud. Nühi näpuga üle ekraani palju tahad, tema laulab ikka omasoodu.

Kui me poes seda telefoni ostmas käisime, luges see klienditeenindaja mulle pika rodu asju ette, mis kõik saab selle riistapuuga teha. Minul aga vasardas kahe kõrva vahel küsimus, et kas sellega ikka helistada ka saab. Kodus läks siis õppimiseks. Küll ma nägin kurja vaeva,et seda selgeks üldse saada. Kõige piinlikum asi juhtus mul siis, kui oli vaja helistada panka.

Seekord sain kõne ilusasti valitud. Rääkisin oma jutud ära ja tuli lõpetada kõne. Vajutasin küll kuhu vaja, aga kõne ei lõppe. Nühin näpuga üle ekraani nagu kästi, aga ikka ei midagi. Proua pangast küsis ka juba, et kas mul on veel mingi mure. Tuli oma viga tunnistada ja paluda temal kõne lõpetada.

Tundsin sel hetkel, et punastan piinlikkusest. Küll oli hea, et seda värvi vahetust teised ei näinud. Nüüdseks olen oma moblaga juba rahu sõlminud. Saan ka enamuse asjadega ise hakkama. Nagu eelnevatest lugudest näha on, juhtub mul ikka veel apsakaid. Lohutan end sellega, et inimene on õppimisvõimeline ja küll ma ka selle telefoniga veel ära harjun.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta