TLÜ Kirjastuses välja antud Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas on avatud intervjuudel ja etnograafial põhinev kollektiivmonograafiaga ökokogukondadest Eestis. Artiklites, kus autorid analüüsivad fenomeni erinevateid külgi –sotsiaalset  liikumist, ideoloogiat, intiimsust, lastekasvatust ja haridust, uusi soorolle ja muud – räägivad ökokogukondlased oma unistustest, tõekspidamistes ja kogemustest.

Tegu on esimese raamatuga sarjast „Elustiilide Uurimused“, mille eesmärgiks on elustiile käsitlevate originaaluurimuste tutvustamine Eestis.

Läbi aegade on olnud utoopiaid paremast elukorraldusest, mille keskmes on kogukond. Ökokogukondi võib käsitleda 21. sajandi unistusena, mis otsib lahendusi kaasaegse ühiskonna probleemidele – keskkonnaga seotud riskidele ja individualistlikust elustiilist tulenevale üksildusele. Ökokogukondlased rõhutavad, et  neile on olulised neli aspekti – sotsiaalne, ökoloogiline, spirituaalne ja majanduslik – ning nende „ühtesulatamine ja võimatus neid faktoreid üksteisest lahutada“.

Elustiili laborid

Proovides lahti harutada globaalse nähtuse tausta, võiks öelda, et selle juured on kuuekümnendate aastate vastukultuuris – vastureaktsioonina ratsionaalsele maailmavaatele levis mässumeelsete noorte seas uus vaimsus (new age- ing. k), loodusega seotud teemasid hakati tajuma poliitiliselt tähtsana ning loodi kommuune, kus eksperimenteeriti  uute suhtemudelitega, et elada inimlikumalt ja paremini kui väikekodanlased tarbimisühiskonnas. 

Kaheksakümnendatest  hakkas uus vaimsus levima ka väljaspool alternatiivseid elustiile ning keskkonnateemade hulka hakati lugema kuuluvaks põlisrahvaste õiguseid ning  rõhutama keskkonnateadliku  tarbijavaliku tähtsust. Kui  kaheksakümnendate lõpus loodi ökokülade tegevust soodustav Gaia Trust ja üheksakümnendatel ka rahvusvaheline võrgustik, oli aeg selleks küps.

Fondi ja võrgustiku eesmärgiks oli inimeste ja ühenduste toetamine, kelle tegevus oleks kooskõlas keskkonnaga. 1991 aastal defineeriti maailma kavatsuslikke kogukondi koondavas ülevaates ka ökoküla mõiste– „asum, milles inimtegevus on kahjutult lõimitud looduse ja maailmaga inimarengut toetaval ning jätkusuutlikul viisil“. Uue kontseptsiooni  konstrueerimine  koondas seni eraldiseisvate nähtustena eksisteerinud kommuunid ja keskseks muutus  idee “elustiili laborist”.  Eestvedajad uskusid, et hea eeskuju innustab teisigi ning ökokogukond muutub uue ühiskonna mudeliks.

Keskendutakse maailmavaate muutmisele

Ökokogukondade ideoloogial on tänaseni sarnasusi vastukultuuri eesmärkidega. Elu kogukonnas käsitletakse loomuliku, looduslähedase ja eksperimentaalsena, väärtustades seda alternatiivina formaalsetele suhetele, võõrandumisele ja materialistlikule eluhoiakule. Keskendutakse oma maailmavaate muutmisele ja kultuuri sisemisele ümberprogrammeerimisele, kuna seda peetakse tähtsamaks kui poliitika ja institutsioonide ehk väljaspoolse „masinavärgi“ muutmist.

Võrreldes kuuekümnendate vastukultuuriga on muutunud olulisemaks üleilmne suhtlus, esiplaanile tõusnud keskkonnaga seotud teemad ja kõrvale jäänud vastandumine. Kuigi praegune ühiskonnakorraldus vajab ökokogukondade ideoloogia kohaselt muutmist, ei peeta strateegiliselt õigeks keskenduda olemasoleva lõhkumisele, ei soovita ennast ühiskonnast eraldada ega kehtivate normide ja väärtuste vastu häälekalt mässata.

Tänapäeva ühiskond on elustiilide ja arusaamade paljuses killustunud ja ei saa enam rääkida radikaalsest vastandumisest peavoolu ühiskonnale ning vaimsus ja roheline maalimavaade on integreerunud vägagi erinevatesse sootsiumitesse.

Võimalus oma väljavaadete parandamiseks

Uus vaimsus, mis kuuekümnendatel seostus esoteeriliste ja marginaalsete rühmitustega, on praeguseks ka keskklassi hulgas üsna laialt levinud. Lisaks alternatiivse elukorralduse otsijaile paeluvad vaimsed harrastused ka neid, kes soovivad selle tehnikaid appi võttes parandada oma väljavaateid hilismodernses eduühiskonnas.

Ökokogukonnad on muutunud muu hulgas „vaimse teenuse“ pakkujateks, olles ühiskonnast eraldatud „saarekesed“, kus käiakse lühiajalisel retreat’il või kursusel. Alternatiivsetel koolituskeskustel on ökokogukondades tähtis roll ja seal pakutavad kursused on omakorda väga olulised ökokogukondade majandusliku toimetuleku seisukohalt. 

Kui kuuekümnendatel iseloomustas keskkonnateemade seostamine poliitikaga radikaalsete liikumiste ideoloogiat, siis praegu on see arenenud ühiskonnas eriti noorema põlvkonna seas valdav maailmavaade.

Keskkonnateadlik tarbimine ja ökotooted on sümboliseerides teadlikkust muutunud ka uue eristumise aluseks. See omakorda on tekitanud niisuguse nähtuse nagu „rohepesu“, mis viitab müügistrateegiale kõige laiemas mõttes – „öko“-sildiga on lihtsam müüa nii kosmeetikat, rõivaid kui puhkuse veetmise vise.

Ökoloogiline tasakaal ja sotsiaalne sidusus

Ühiskonda lõimumist on soodustanud ka ökokogukonna kontseptsioon, mis on muutnud nähtuse imagot ja kohandub hästi teiste hilismodernsete arengutega. 

Kuuekümnendate aastate kommuunid ja neis elavad esoteerikud olid eliidi jaoks marginaalid, kes jäid ühiskonnast väljapoole. Ökokogukondi saab aga käsitleda ühe praktilise lahendusena tänapäeva ühiskonna iseloomulikele riskidele ning jätkusuutliku keskkonna loomisel kattuvad nende sihid osaliselt peavoolu omadega.

Ökoloogiline tasakaal ja sotsiaalne sidusus (mis on võrreldavad ökoloogilise ja sotsiaalse aspektiga ökokogukondlaste ideoloogias) on keskse tähtsusega Eesti säästva arengu riiklikus strateegias, nagu ka teiste riikide analoogilistes tegevuskavades.  Kuivõrd riske defineeritakse pidevalt ümber, ei ole üheselt selget vastust küsimusele, kas ökokogukonnad võiksid olla üleilmseks lahenduseks. 

Riskide maandamise strateegiana on ökokogukonnad lahenduseks oma liikmetele, kes on nende ideoloogia omaks võtnud. See annab nn seesolijaile võimaluse nii eksistentsiaalse ängi leevendamiseks kui ka eneseteostuseks. Kaaseagsele ühiskonna teoreetikule Ulrich Beckile toetudes võib ökokogukondade ühendust käsitleda eduka sotsiaalse liikumisena, kes on defineerinud riskid ja pakub neile lahendusi.

Eestis suuri ühiselulisi kogukondi veel vähe

Eestis on ökokogukondade liikumine viimaste aastate majanduskriisi ajal kiiresti arenenud. Väiksemates seltskondades keskkonnasõbralikust kogukondlikust elust mõtteid mõlgutatud ammu aga aktiivsemast organiseeritud tegevusest selles valdkonnas võib rääkida alates 2006. aastast; lühikese ajaga võrdlemisi tugevaks organisatsiooniks kujunenud Eesti Ökokogukondade Ühendus loodi alles 2008. aasta alguses.

Vähe on küll siiani suuri ühiselulisi kogukondi, mis sarnaneks Lääne eeskujudele. Kogukonnad küll eksisteerivad aga mitte laiendatud koos elava perekonnana  vaid tegemist on sõpruskondadega, kellel on küll ühised arusaamad ja huvid, ent mitte just tingimata ühine elu.

Ka sellised kogukonnad on oma liikmetele oluline osa elust, mis nõuab pühendumist ja kaastööd. Soov luua püsivaid lähedus- ja sõprussuhteid; paremat haridust oma lastele või alternatiivset teadmist ühiskonnale on igal juhul pingutust nõudev ülesanne. Tegemist on tõsise harrastusega mis võib olla osalejatele olulisem kui nende töö ja tegevus peavooluühiskonnas.

Kui jätta kõrvale ökokogukondade vaimsed ambitsioonid ning keskenduda vaid keskkonnateadlikule elustiilile ja sotsiaalsusele, siis Eestis on need võrreldes Lääne-Euroopaga olulisemal kohal ka täiesti tavapärastes kogukondades. Viimastel aastatel on ka üleskutsed „tagasi maale“ kõlanud palju laiemalt kui vaid ökokogukondadega seotult.

Ideoloogia saab alguse igapäevastest pisiasjadest

“Elustiili laboreid”, mida ühiskond saaks õpitoana kasutada, ei ole Eestis kuigi palju, samas levib ökokogukondlik maailmavaade ühenduse ajalehe, internetiportaalide ning korraldatud ürituste kaudu. 

Eestis on kujunenud ühisel maailmavaatel põhinev sotsiaalne liikumine palju tugevamaks ja püsivamaks kui lähikogukonnad. Seda võib käsitleda tänapäeva ühiskonnas üles kerkima hakkava nähtusena - elustiililiikumist. See tähendab, et isikliku elu valikud on ühendatud suurema ideega ühiskonna muutusest.

Ökokogukondade ideoloogia hõlmab püüdu muuta maailma, aga alguse saab see igapäevastest pisiasjadest ning pakub selle teostajaile ka teataval määral isiklikku kasu. Näiteks eelistab suur osa ökokogukondlasi soovitavalt kohalikke mahetoiduaineid ning nad on sageli ka taimetoitlased.

Tervislikele toitumisharjumustele lisandub teadmine, et sellisel käitumisel on positiivne mõju nii kohalikule majandusele kui ka globaalsele keskkonnale. Nii omandavad isiklikud valikud laiema tähenduse.

Isegi juhul, kui indiviidi sidemed oma lähikondlastega pole väga tihedad, aitab teatud kindlast maailmavaatest kantud igapäevane tegevus siduda end sümboolse mõttekaaslaste kogukonnaga. Teisalt motiveerib välja kujunev identiteet, mille aluseks on enese tajumine moraalse, sotsiaalse, keskkonnateadliku ja vaimse „kultuurilise loojana“ inimest jätkuvalt samas suunas edasi tegutsema.

Loodust hoidev elustiil, lähedased ja mõtestatud suhted teistega ning osaliselt ka vaimsed harrastused pakuvad tõenäoliselt rahuldust iga inimese isiklikus elus, maailmaparanduslikud ideed aga annavad isiklikele pürgimustele globaalse mõõtme.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta