Seda lugu on meil perekonnas räägitud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Nimesid ma ei tea enam, aga lugu ise on küll meeldejääv ja väärib edasi rääkimist. Lugu oli juhtunud pärast sõda ja siis oli transpordiga asjad veel kehvad. Praeguse aja oludega ei anna võrreldagi. Ühel meie linnas elaval sugulaste perel oli mingi õnnetus kassiga juhtunud. Nende lemmik sai otsa. Muidugi oli kõigil loomast kole kahju ja seepärast otsustati viia kassi laip maale oma esivanemate juurde, et seal loom maha matta korralikult. Siis oleks vähemalt lastel koht, kuhu tulla ja kus lemmikut meenutada.

Nädalavahetusel võetigi reis ette. Kassi laip mässiti mitmekordselt ajalehe sisse ja asja maskeerimiseks sokutati see pakk tordikarpi. Midagi targemat ei tulnud lihtsalt pähe.

Vaksalisse sõideti täiskiilutud bussiga ja tunti hirmu, et keegi tordikarpi katki ei litsuks. Vagunis oli ka palju inimesi ning ruumi kokkuhoiu mõttes pandi see karp üles pakiriiulile. Õnneks sai kogu pere istuma.

Sõit kulges kenasti ja märkamatult jõuti oma sihtjaama. Võeti kõik asjad ja ka tordikarp ning väljuti. Rong aga sõitis edasi. Sugulaste juures selgitati olukorda.

Kellelgi polnud ettevõtmise vastu midagi ja noorperemees näitas koha kätte, kuhu võib kassikese matta. Lapsed kaevasid ise oma lemmikule haua ja tõid ka küllaltki suure kivi põlluservast käruga kohale. See oli mõeldud hauakiviks, et ka aastate pärast leiaks selle koha üles. Siis tehti karp lahti, et kassike maha matta.

Üllatus oli aga suur, kui karbist vaatas vastu tõeline tort. Kuhu oli kadunud kiisu? Ilmselt oli keegi reisijatest tordid sassi ajanud, sest siis, kui meie perekond rongist väljus, ei olnud riiulis rohkem ühtegi teist torti. Kellele sa ikka nüüd seda pakkuma lähed?

Rong oli ammu teisel pool Eesti otsas. Kes käskis valet asja kaasa võtta!

Otsustati auk kinni ajada ja kivi paika panna ning kiisukese peiede puhul ühiselt see tort ära süüa. Mis aga sai libatordist ja kuhu see rändas, võis ainult oletada.

Mõelda vaid, kui säärane tordi imiteering sattuski kuhugi sünnipäevale. Kui palju pahandust see võis tekitada. Aeg oli tol ajal selline, et niisugusest asjast võis kasvada üpris suur tüli. Kes see ikka uskus, et tegu oli lihtsalt eksitusega ja need tordid rongis sassi läksid. Ega siis iga päev surnud kasse tordikarbis veeta.

Pärast sõda oligi aeg küllaltki pingeline ja asjad võisid vägagi vales valguses paista. Kes oskas, keeras isegi olukorra hoopis poliitiliseks kätte ja selle tagajärgedele ei taha parem mõeldagi... Nii võis ka helendama hakata silmapiiril külmad ja kauged maad. Selline siis seekordne lugu tordist ja vaesest kassist.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta