2011.aastal tuli mul viibida töö tõttu palju raudteel. Sai käidud suvega Tallinnast kuni Paldiskini jalgsi ära. Muidugi  mõista ühe päevaga seda kõike läbi ei marsi, vaid ikka jaamavahe päevas. Mu töö oli selline. Fotokas oli mul alati kaasas ja nii said kaunimad hetked jäädvustatud. Seekord tahan ma jutustada loo ühe pildi sünnist.

Kasutasin oma lõunapause ikka pildistamiseks ära. Nii ka seekord. Laoküla raudteepeatuses õnnestus näha imelikult suurt, kärbse või mesilase moodi putukat. Mind hakkas huvitama, mis kärbsega on tegu. Püüdsin talle läheneda ja lootsin, et saan ta ehk pildi peale ka. Nii oli mul üpris mitu kärbse pilti varsti käes.

Siis aga sai ilmselt sel olevusel minust villand ja ta seadis end lennuvalmis. Nähtavale tulid imeilusad tiivad. Esitiibadel paistnud triibud olid tegelikult punased mummud mustal taustal. Tegu polnudki kärbsega vaid hoopis liblikaga. Milline totaalne muutumine!

Polnud varem sellist liblikat näinudki. Olin rabatud. Kasutasin võimaluse kohe ära ja sain ka sellest pildi. Pidasin seda oma kogu suve suurimaks avastuseks siis. Tundus nagu oleks ma mingi suure saladuse lahendanud. Õhtul kodus lappasin kõik raamatud läbi ja otsisin ka internetist. Igatahes pika otsimise peale sain teada, kellega on tegu.

Selle putuka või liblika nimi oli verikireslane. Neid on mitu sarnast liiki ja mina pole liblikateadlane vaid hobi piltnik. Seepärast jätan täpsemalt määramata. Seal kandis, kus mina olin üles kasvanud, polnud ma küll selliseid tegelasi märganud ringi lendamas..

Aastaid on tänaseks sellest ajast palju möödunud. Olen oma kodukohas nüüd näinud verikireslasi lendamas. Tegelikult on need liblikad meil täiesti tavalised. Ilmselt lapsena ei pannud ma neid lihtsalt tähele. Ei olnud ma ju siis liblikatest eriti huvitatud, sest mulle hakkas vastu, kuidas liblikaid koguti.

Nimelt kinnitati nad nõeltega klaasi alla pildiraami sisse ja siis vahiti õnnelikult neid. Mulle ei meeldinud säärane käitumine. Tundus kuidagi jõhker ja julm. Mäletan, et õpetaja tõi meile klassi neid näha loodusõpetuse tunnis.

Lubasin endale siis, et mina küll ei hakka liblikaid nõela otsa ajama. Liblikahuvi tekkis mul alles siis, kui sain oma esimese digifotoka ja pildistamisega alustasin.

See oli hea õppetund. Panin ju end proovile. Kas saan liblika nii kaadrisse, et ta tervenisti pildi peale jääb? Pärast kodus sai ikka otsitud, keda ma jäädvustanud olin. Pildistades liblikat ei tee ma talle kurja ja ta võib edasi lennata kuhu soovib.

Mina aga saan teda imetleda ka kümne aasta pärast veel oma pildi pealt. Pilt elab nii kauem, kui see liblikas. Samuti võin ma teda filmida ja vaadata aastate pärast, kuidas ta lendab õielt õiele. Selline on õiglane suhtumine minu meelest. Uudishimust ei pea ma kedagi nõelaotsa ajama. Sellised mõtted tulid meelde seoses selle verikireslase pildiga.

Kes aga tahab rohkem teada verikireslastest, saab tema kohta juurde lugeda Vikipeediast:

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta