Ülemiste järve vesikonnas, Nabala karstialal planeeritakse avada 860 ha suurune lubjakivimaardla. Maardla avamine teeks loodusele palju kahju, muuhulgas hävitaks see Euroopa tuntusega Tuhala Nõiakaevu, mida külastab 15 000-20 000 loodusesõpra aastas, nende seas kruiisilaevadega saabuvaid turiste tervest maailmast. Nõiakaevu keemise aegu on külastajaid veel mitu korda rohkem, teavitab Tuhala Looduskeskus MTÜ oma üleskutses inimesi.

Tegemist oleks suurima looduse ümberkorraldamisega Eestis, mille tagajärjed oleksid ettearvamatud!

Esmakordselt Eestis täielikult põhjaveealuseks kaevandamiseks puudub tehnoloogia, majanduslikud arvestused ja kogemused. Kõikide karjääride kumulatiivne koosmõju hindamine keskkonnale on tegemata.

Karstiala viies allikasoos hakkaks haruldaste orhideede asemel sirguma kasemets. Väheusutav on, et Tuhala Nõiakaev kunagi jälle keema hakkab.

Kaevandamislubade taotlemisel kasutatakse omapärast taktikat. Arendajate tellitud uuringutes ja keskkonnamõjude hindamistes vaikitakse teadlikult maha Nabala karstiala olemasolu, seal paiknevad maa-alused jõed, arheoloogilised mälestised ning piirkonda jäävad looduskaitsealad. Uuringutes kasutatakse põhjavee modelleerimist, mis loodusteadlaste arvates karstialal ei toimi. Paraku just selliste uuringute põhjal püütakse kaevandamislubade taotlused salakavalalt läbi suruda. Olukord on väga tõsine, kuna varsti tuleb kinnitamisele ehitusmaavarade arengukava, mis näeb ette tohutu lubjakivimaardla avamist Nabalas. Ametlikult on Eestis lubjakivi aktiivvaruna arvel ilma Nabala maardlata ca 100 aastaks, selle hulgas aktiivset tarbevaru ca 40 aastaks. Tegelikult pole meil ehituslubjakivi defitsiiti ja ükski maantee ei jää ehitamata ka Nabala maardlata. Siinse lubjakivimaardla aktiivvarud tuleb ümber hinnata passiivvaruks.

Nabala karstialal avaneb kaheksa maa-alust jõge, neist neli saavad alguse Tuhala jõest. Tuhala ja Nabala karstiala veesäilitusalaks on Mahtra soostik.

MTÜ Tuhala Looduskeskus on teinud keskkonnaministeeriumile ettepaneku luua Nabala maastikukaitseala.

Kose, Kiili, Kohila ja Saku valla piiride ristumispaigas, Nabala karstiala piires (8080 ha) moodustataks riiklik Nabala maastikukaitseala olemasolevate ja uute kaitsealade baasil. Need alad on Rahaaugu hoiuala ja Tammiku looduskaitseala, mis on ühtlasi kantud ka Natura 2000 alade võrgustikku, lisaks veel Pahkla maastikukaitseala ning loomisel olevad Lutsa, Tagadi ja Kurevere maastikukaitsealad. Moodustatav ala liidaks mainitud kõrvuti asuvad kaitsealad üheks tervikuks. Nabala karstialale kavandatav maastikukaitseala oleks piiritletud eelpool nimetatud kuue kaitstava ala välispiiriga, kogupindala oleks 5533 ha.

Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni (TALKK) juhatus pooldab oma ettepanekus keskkonnaministeeriumile Nabala karstiala kaitseväärtuste kohta kogu karstiala kaitse alla võtmist. Erinevad teadlased rõhutavad piirkonna keerukat veerežiimi, väärtuslikku ja õrna ökosüsteemi ning taunivad lubjakivi kaevandamist Nabalas.

Geoloogia-mineraloogiadoktor, akadeemik Anto Raukas arvamus:

Teatavasti kavandatakse Tuhala maastikukaitseala ja ühtlasi Eesti ühe suurima karstiala vahetus läheduses Nabala lubjakivimaardlas rajada seitse karjääri. Paekaevandamisel kavatsetakse rakendada veealust kaevandamist ja minna kuni 25 m sügavusele, milleks Eestis seni kogemus puudub. Põhjaveetaset plaanitakse alandada ligikaudu 20 m, millega seonduvaid keskkonnamuutusi on raske prognoosida, kuna tegu on keeruka vetevõrguga karstialaga. Üheks võimalikuks tulemiks võib olla unikaalse Tuhala Nõiakaevu hävimine, kuivõrd maa-aluste jõgede kaudu tõmmatakse osa suurvett Tuhala jõest veel enne ära, kui see Nõiakaevu alla jõuab. Reaalsesse ohtu võivad sattuda ka maardla ümbruskonda jääva 16 küla elanike kaevud. Alanduslehtri mõju võib avalduda kuni 15 km raadiuses, kuhu jääb vähemalt tuhat üheperekaevu. Väide, et alanduslehtri mõju ulatub vaid 3,5 km kaugusele, vajab kontrollimist, sest karsti puhul ei pruugi klassikalised mudelid toimida. Karsti, allikate, vääriselupaikade ja inimeste elukeskkonna kaitsmise nimel on Rahkvälja, Tagadi, Pahkla ja Kurevere maastikukaitsealade moodustamine põhjendatud, sest see välistab võimaluse, et olulisi otsuseid tehakse kaalutlemata ja kiirustades.

Hüdrogeoloog, geoloogia-mineraloogiakandidaat Hella Kink’u arvamus:

Nabala maastikukaitseala asub Harju maakonna Kiili, Saku ja Kose ning Rapla maakonna Kohila valla piiride ristumispaigas, Tõdva, Tuhala, Angerja ja Nabala vahel. Pindalaliselt on tegemist Eesti suurima, Nabala karstialaga (8080 ha). Looduskaitseala põhiülesandeks on põhjaveevarude, haruldaste ja teadusliku väärtusega geoloogiliste objektide (karst), ohustatud koosluste ja liikide elu- ning kasvukohtade kaitse. Unikaalne loodus- ja kultuurimälestis omab teaduslikku, veekaitselist ja bioloogilist tähtsust. Osa siinseid loodusväärtusi on arvatud Natura võrgustikku.

Nabala karstiala on põhjalikult uurinud Ülo Heinsalu (1928 – 1994) ja Endel Varep (1915-1988). Vooluhulki on mõõdistanud Hüdrogeoloogia Instituut. Taimharuldusi on inventeerinud Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadurid. Soome geoloogiateadlased firmast Roadscanners OÜ tegid 2008. aastal Nabala maa-aluste jõgede georadarmõõtmisi.

Karstialal voolab kaheksa maa-alust jõge, millest kuus avaneb Paekna allikajärves. Neist pikim on Kurevere maa-alune jõgi (11 km). Maa-alune karst on intensiivselt Nabala lademe lubjakivides. Salajõgede kohal esinevad orud, nõod, järved, kurisud ja allikad moodustavad huvitava karstimaastiku. Nabala karstialaga on seotud neli suuremat jõge: Keila, Vääna, Pääsküla ja Pirita. Piirkonna suuremad karstialad – Nabala, Tuhala ja Kuimetsa – on maa-aluste vooluteede kaudu üksteisega seotud. Toitealaks on Mahtra soostik. Samuti kuulub Nabala karstiala Ülemiste järve vesikonda.

Nabala karstialal kasvab 34 liiki haruldasi taimi, neist 22 liiki käpalisi. Sealhulgas on kuus liiki Euroopa Liidu Loodusdirektiivi järgi kaitstavaid taimi. Samas on musta-toonekure ja väike-konnakotka püsielupaigad.

Nabala asustuse vanus on ligi 3000 aastat. Siin on teada 18 väikeselohulist kultusekivi, neli muistset asulakohta, 12 kivikalmet, kolm muinaspõldu ja kolm pelgupaika. Maa-alused jõed on digitaalselt Eesti põhikaardile kandnud AS Eesti Kaardikeskus.

Nabala karstialal metsad on maakondlike planeeringute kohaselt rohevõrgustiku tuumalaks. Üksikobjektidena on kaitse all loodus- ja kultuurimälestisi. Nabala karstiala piires kuuluvad Natura 2000 võrgustikku Tammiku looduskaitseala ja Rahaaugu hoiuala. Moodustatud või loomisel on Pahkla, Lutsa (Rahkvälja), Tagadi ja Kurevere omavalitsuse tasandil kaitstavad maastikukaitsealad. Nende suhtes on nelja valla volikogud oma otsuse teinud ja maaomanikega kokku leppinud. Tammiku, Rahaaugu, Lutsa (Rahkvälja), Tagadi ja Kurevere kaitsealade piires on Nabala karstialal otstarbekas moodustada üks ühine riiklik Nabala maastikukaitseala.

Nabala karstiala on kantud Eesti Ürglooduse Raamatusse (EÜR), mis digitaalselt on kättesaadav Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) kaudu. Nabala karstialale kavandatav ühine maastikukaitseala on piiritletud eelpool nimetatud kuue kaitstava ala välispiiriga, kogupindala 5533 ha.

Geoloogiadoktor Katrin Ergi arvamus:

Karstumata lubjakivi veerežiimi uurimiseks on olemas terve rida valemeid ja modelleerimise võtteid.Tavatingimustes kasutatava lähenemise tulemused ei rakendu karstialal. Karstiala veerežiim on ettearvamatu, seda ei saa puurkaevude alusel koostatud mudeliga prognoosida.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta