Eestis on naabrivalve tutvustamisega tegeletud juba 9 aastat ja
tänaseks osaleb naabrivalves ainult ligi 2% Eesti peredest. Mõnikord
naabrivalve koosolekutel on minult küsitud, et naabrivalvega alustamine
on ju nii lihtne ja kasutegur osalejatele väga suur, miks siis nii vähe
Eestis naabrivalve liikmeid on? Vastus sellele küsimusele on ühest
küljest lihtne – ju need ülejäänud 98% ei ole veel meieni jõudnud.
Või siis hoopis on vastuseks see, et enamus inimesi ei soovigi osaleda
ühises tegevuses turvalisuse tõstmiseks.
tänaseks osaleb naabrivalves ainult ligi 2% Eesti peredest. Mõnikord
naabrivalve koosolekutel on minult küsitud, et naabrivalvega alustamine
on ju nii lihtne ja kasutegur osalejatele väga suur, miks siis nii vähe
Eestis naabrivalve liikmeid on? Vastus sellele küsimusele on ühest
küljest lihtne – ju need ülejäänud 98% ei ole veel meieni jõudnud.
Või siis hoopis on vastuseks see, et enamus inimesi ei soovigi osaleda
ühises tegevuses turvalisuse tõstmiseks.
- Arvamused
- http://www.teemeara.ee/
- 19. aprill 2009
Meie Eesti Naabrivalves oleme otsustanud, et naabrivalve arendamisel on meie ülesanne kõikidele huvilistele võimaldada naabrivalvega liituda, mitte aga otsida põhjuseid, miks üks piirkond peaks naabrivalvega alustama. Naabrivalve sisuks on elanike endi tegevus ja tulemus just sellest välja koorubki. Naabrivalvega alustamine peab olema elanike endi soov ISE midagi teha, osaleda ühiskonna protsessides, rääkida kaasa otsuste tegemisel. Kui inimesed seda mõistavad, siis hakkab koostöö naabrite vahel toimima, info liigub politseile, kohalikule omavalitsusele. Ja see tekitabki naabrivalves osalejal turvatunde – ma ei ole üksi, mul on naabrid, keda tean ja usaldan, vajadusel pöördun politseisse või kuhu parasjagu vaja, ma TEAN, mida ma teha saan. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna poolt läbi viidud uuringud (2004 ja 2006.a) näitavad, et 75% naabrivalve liikmetest tunnevad ennast turvalisemalt, kui enne naabrivalvega liitumist. Samas ei pruugi turvatunne olla seotud kuritegevuse vähenemisega. Turvatunde tekitab ka oskus vajalikul hetkel õigesti käituda, kasvõi näiteks see, et kui panni peal rasv põlema läheb, siis oskus kasutada tuletekki või kustutit tekitab turvatunnet.
Seega inimeste endi käitumine ja hoiakud on kindlast turvatunde tekkimise aluseks. Lisaks peab kindlasti panustama ka riik, kohalik omavalitsus loomaks avalikke hüvesid. Näiteks tagades selle, et tänavad on valgustatud ja puhtad, tänavapildis on näha politseid ja teisi korrakaitseüksusi. Paljudele elanikele annab politsei nähtavus linnapildis teadmise, et abi on lähedal ja muidugi ka distsiplineerib kaaskodanikke. Kuid kas selleks on vaja alati just politseiressurssi kasutada, mida teatavasti on meil vähe ja mis on üsna kulukas? Minu arvates on siin elanike endi poolt kasutamata võimalus ise sekkuda, reageerida, kui toimub midagi sellist, mis seab ohtu ühiskonna turvalisuse. Ma ei mõtle seda, et meil üldse politseid vaja ei oleks, kuid politsei ei peaks olema ainus turvatunde tekitaja.
Kuidas olla osaleja, mitte pealtvaataja? Kuidas õppida sekkuma? Või kuidas julgeda sekkuda? Ma arvan, et oluliseks eelduseks on teadmised ja oskused. Võin välja tuua 3 põhjust, miks inimesed ei sekku – arvatakse, et keegi teine läheb appi või märkab; see ei ole minu asi, mis parasjagu toimub või siis kardetakse, et satutakse ise ohvriks. Naabrivalve levik sai maailmas alguse sellest, et sadade elanike silme all tapeti noor tütarlaps ja keegi ei kutsunud politseid kuna arvati, et keegi teine juba kutsus. Aga ei kutsunud. Küsimus on ka otsustavuses – ma nüüd tegutsen, võtan vastutuse ehk siis olen julge!
Naabrivalve sektorites on see boonus, et vajadusel saab naabri appi kutsuda, näiteks ei pea üksi minema paluma lärmakaid naabreid, et nad öösel vähem lärmi teeks. Või siis kutsuda naaber kaasa vaatama, miks kahtlane auto meie tänava ääres seisab. Minu mure on meie mure. Ja kui naaber mind appi kutsub, siis ma lähen, sest võib-olla homme pean mina oma murega naabri poole pöörduma.
Turvalisus on alati kompromissi leidmine. Turvalisus võtab raha, aega, mugavust ja mingil määral ka vabadust. Kas paigaldada videovalve, mis mõnele võib näida vabaduse piiramisena, teisele aga tagab turvatunde? On inimesi, kes peavad oma isikuvabaduse piiramiseks ka naabrivalve süsteemi. Jah, inimesed on erinevad, kuid samas on kõigil huvi hoida ja kaitsta oma tervist ja vara. Üks võimalus on seda teha üksi, püüdes erinevate tehniliste vahenditega oma kindlustunnet suurendada, teine aga teha koostööd kaaskodanikega. Kuulsin ühelt naabrivalve sektori liikmelt toredat kommentaari: „Me tervitame rõõmsalt kõiki inimesi, kes meie piirkonnas jalutavad, mis tekitab tunde, et nad ei ole anonüümsed. Ja seega nad koristavad oma koera järelt, ei viska maha prahti ja nii hoiavad eemale ka kurjade kavatsustega inimesed“.