Tuttpütid (Podiceps cristatus) pesitsevad kas üksikute paaridena või koloniaalselt nii järvedel kui ka merelahtedel. Tuttpütid pesitsevad näiteks Peterburi lähistel suures osas roostunud, kuid ka vaba veega Neeva lahe põhjakaldal enamasti üksikute paaridena, kuid roostikes koloniaalselt. Ka lagedal alal võivad tuttpütid kolooniates pesitseda, kuid seda vaid naerukajakate (Larus ridibundus) ja mustviireste (Chlidonias niger) lähistel. Kuna naerukajakad ja mustviired ründavad pesi ohustavaid röövloomi, saavad sellest kasu ka pütid. Samas ei ole teiste liikide pakutav kaitse ohutu, sest valveta jäänud pütipesi võivad rüüstata ka naerukajakad ise. Madalas vees või veetaseme alanedes kuivale jäänud tuttpütipesi võivad rüüstata rebased, kassid, koerad ja rotid, sügavamal vees olevaid pesi nastikud, kajakad, varesed ja harakad.

Kuna tuttpütt on kajakatest ja viirestest suurem, on tema pesitsusperiood veidi pikem: tuttpüti pojad kooruvad pärast 22–29 päevast haudumist, naerukajakal võtab see aega 22–26 päeva, viirestel 18–22 päeva. Seega peaksid tuttpütid tõhusa kaitse saamiseks ajastama pesitsuse nii, et see langeks võimalikult suures ulatuses kokku kajakate ja viireste haudeperioodiga. Kajakate ja viireste pojad kooruvad küll pütipoegadest varem, kuid et neid toidetakse esimestel päevadel eelkõige pesas või selle läheduses, on see siiski püttidele soodne. Kuna tuttpütid alustavad haudumist enne viimase muna munemist (täpne haudumise algus varieerub isendite vahel), võib eeldada, et nad peaks suutma ajastada pesitsust neid kaitsvate liikidega samale ajale.

Neeva lahe kajakate ja viireste koloonia läheduses ja roostikes pesitsevaid tuttpüti kolooniaid võrreldes saadi vastus ajastuse küsimusele: erinevate pütikolooniate kurnasuurus ei erinenud, kuid kaitset pakkuvate liikide lähedases pütikoloonias alustati tõesti munade haudumist naerukajakate ja mustviirestega samal päeval, roostikes asuvates pütikolooniates aga oluliselt hiljem. Nii on Neeva lahe vähese taimestikuga alal pesitsevad tuttpütid paremini kaitstud vareste ja teiste kajakate rüüste eest ning agressiivsete väikeste kajakate lähedus võimaldab pesitseda kohas, kus tavaoludes oleks pesitsemine riskantne.

Kolooniates on tuttpütid ka teineteise konkurendid, mistõttu ei asu pesad külg külje kõrval. Näiteks oli kajaka ja viireste lähedases koloonias pütipesad teineteisest vähemalt 21 meetri, roostikes aga vaid 7–16 meetri kaugusel. Ilmselt ei näe pütid roostikus teineteise pesi ja seepärast teevad seal pesad teineteisele lähemale.

Zaynagutdinova E, Mikhailov Y (2019). Great Crested Grebe (Podiceps cristatus) synchronies egg laying with protective species. Biological Communications, 64: 11–19. https://doi.org/10.21638/spbu03.2019.102

Lugu on pärit Aasta linnu teadusuudiste lehelt, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta