Kevadest sügiseni näeb Eesti teedel tavapärasest rohkem rattureid – ometigi ei pea eelkõige täiskasvanud rattasõitjad linnaliikluses kinni vajalikest nõuetest, et tagada enda turvalisust. Millised on põhilised puudujäägid ratturite liikluskultuuris?

Kui arvestada jalgratturite sõidustiili ja harjumusi linnaliikluses, siis on olukord tänu maanteeameti aktiivsele ennetustööle võrreldes varasemaga mõnevõrra paranenud, kuid ometigi on jätkuvalt neid igapäevaseid rattaga liiklejaid, kes ei kasuta vajalikku turvavarustust või ei pea kinni liikluseeskirjadest, mis kehtivad nii jalg- kui tõukeratturitele,” rääkis Ergo kindlustuse liiklusvaldkonna riskijuht Mikko Pilt.

Pilt sõnas, et kui autoga liiklejat kaitseb turvavöö ja auto kere, siis jalgrattur, kes liikluses osaleb, jääb praktiliselt alati kaotajaks. “Kui rattur kukub, siis tõenäoline oht saada vigastusi on suur,” ütles Pilt.

Kiiver on kohustuslik kuni 16-aastastele, kuid soovituslik kõigile

Hawaii Expressi Pirita poe juhataja ja hobirattur Lembe Marley tõi esile, et põhiliselt välditakse igapäevasõite tehes näiteks kiivri kandmist. “Kui jalgrattasportlased ei välju kodust kunagi kiivrita, siis sageli väldivad jalgratast transpordivahendina kasutavad inimesed endiselt kiivri kandmist,” tõi Marley esile.

Mikko Pilt lisas, et kiivri kandmine on kohustuslik kuni 16-aastastele ratturitele, kuid kuna õnnetusi juhtub igas vanuses inimestega peaksid ka täiskasvanud enda pead kui üht tähtsamat kehaosa kaitsma. “Täiskasvanutel tasub meeles pidada, et just nemad on eeskujuks noorematele. Kui keha kaitsmiseks pannaks üldjuhul kukkudes käed ette, siis pea kaitsmiseks muud võimalust peale kiivrikandmise pole,” rõhutas Pilt.

Täiskasvanud ratturid ei peaks sõitma kõnniteel

Teise suure veana tõi Ergo kindlustuse riskijuht esile, et täiskasvanud ratturid sõidavad kõnniteedel. “Tegelikult peaksid täiskasvanud ratturid sõitma liikluses osalejatena kas kergliiklusteedel ratastele mõeldud teepoolel või sõiduteel. Kõnniteel võivad sõita vaid kuni 13-aastased lapsed ning nende kaks täiskasvanud saatjat,” tõi ta esile.

Rattaga teed ületades peab rattalt maha tulema

“Kui jalgrattateel liikuv rattur möödub bussipeatusest, siis peab ta kindlasti andma teed kõigile jalakäijatele, kes on bussi suunas või bussilt tulemas,” selgitas Ergo kindlustuse riskijuht.

Kui aga jalgrattur soovib kergliiklusteel liigeldes ületada ülekäigurada, siis tuleb meeles pidada, et teeületamise eesõiguseks on vaja ratta seljast maha tulla ja seda käe kõrval lükata. “Teed võib ületada ka ratta seljast maha tulemata, kuid siis ei kehti ratturile teeületusel eesõigus ning autod ei pea seisma jääma,“ täpsustas Hawaii Expressi esindaja.

Kõrvaklapid ja telefon ei kuulu jalgratta turvavarustusse

Marley tõi täiendavalt esile, et levinud probleemiks on rattasõidu ajal ka muusika kuulamine või telefoniga rääkimine. “Moodsad ja mugavad kõrvaklapid ei paista sageli isegi välja. Kahjuks näeme üsna tihti, et nii hobisportlased kui ka lihtsalt linnaliikluses ratturitena osalejad tegelevad sõidu ajal kõrvaliste tegevustega,” sõnas ta.

Ta lisas, et kuigi sõidu ajal võib olla mugav kuulata muusikat või podcaste ja teha telefonikõnesid, siis hajutavad need tähelepanu ning ei võimalda ratturil 100% jälgida, mis ümberringi toimub.

Jalad vändaku ning käed rooligu ja viibaku suunda

Täiskasvanud jalgrattur, kes liikleb sõiduteel, on kohustatud näitama suunda – seda saab teha, tõstes enne manöövri sooritamist enda kätt kõrvale vastavalt sellele, kummale poole keerata soovitakse. “Suuna näitamiseks peab veenduma, et suund, kuhu keeramine on plaanis, oleks liikluseks ka vaba. Samas peab veenduma, et üht kätt leistangilt tõstes säiliks tasakaal ehk et teel ei oleks konarusi või muid takistusi, mis võiksid ratturit segada,” selgitas Marley. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta