Üks püssiga poisike tegi mehetegusid juba maast-madalast. Kas need nüüd maailma parimad teod olid, selles võib ju tagantjärele kahelda, kuid ometi tants püssiga ei andnud mulle asu. 

Kord ühel igavuse pärastlõunal olin ma jälle oma unustamatu kaaslasega – õhupüssiga ringi kolamas. Kuivati kõrgel katusel oli vaid üks tuvi ja sellestki paistis vaid uudishimulik peanupp üle katuseserva.

See peanupp oli täpselt sihikuringi suurune ja ma vajutasingi päästikule. Tuvi kukkus minu jalge ette maha ja liigutas end viimaseid kordi ja minu tolle päeva igavus saigi peletatud.

Loo moraali otsisin taga hiljem ja tagantjärele. Kuna ma seda otseselt ei leidnud, siis jäi järele lihtsalt üks täpse käega püssilaskur, kel õnnestus tuvitapmisega seekord igavus eemale peletada.

Neeruti, 1985.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta