Baltimore'i sadam on palju puhtam, kui see oli aastakümneid tagasi. Seda tänu kahele antropomorfsele prügirattale, mis tõmbavad prahti veest välja.

Prügirattad Mr. Trash Wheel ja Professor Trash Wheel on päikese- ja hüdroenergia jõul prügipüüdurid, mis asuvad Baltimore'i sadamas. Selliste prügirataste abil on võmalik prügi eemaldada veest enne, kui see jõuab Chesapeake'i lahte. Mr. Trash Wheel on alates paigaldamisest 2014. aasta mais, tõmmanud veest välja üle viiesaja tonni prügi.

Prügirataste autor John Kellett töötas sadamas aastaid ja nägi iga päev prahti vees hõljumas. Olles madrus ja insener, võttis Kellett linnaga ühendust, et katsetada sadama puhastamist. Ta ehitas prügiratta pilootversiooni, mille käivitas aastal 2008.

Seadeldis kasutab energiaks päikesepaneele ja jõevoolu, et pöörata vesiratast, mis annab omakorda võimu konveierilindile. Reostustõkked suunavad prügi konveierilindi suunas, mis siis juhib prahi suurde prügitünni. See tünn seisab eraldi platvormil ja seda saab välja ujutada sel hetkel, mil täis prügitünn uue vastu tuleb välja vahetada.

John Kellett peab arvet, kui palju prahti veest välja tuleb. Saak sisaldab pea 9 miljonit koni ja enam kui kolmesada tuhandet plastkotti. Neid andmeid kasutatakse, et toetada keskkonnalaseid õigusakte. Näiteks organisatisoon the Watership Partnership toetas hiljuti eelnõud, mis keelaks ära penoplasti sisaldavad toidukarbid. Prügiratas Mr. Trash Wheel korjab ühes kuus keskmiselt 14 000 penoplastist karpi.

Veest eemaldatud kogus sõltub ilmast, sest vihmase ilmaga liigub prügi Jones Falls’i veelahkmest sadamasse kiiremini kui kuiva ilmaga. Eelmise aasta juunis ühe tormi ajal tühjendati 12 tünni, seevastu vihmavabal jaanurikuul ainult 2 tünni. Igal aastal täitub prügiga keskmiselt 70 kuni 100 tünni.

John Kellett ütles, et levinud on väärarusaam, et enamik saastet pärineb prügi otse vette viskavatelt inimestelt. Tegelikult on prügiallikaks enamasti autost välja visatud prügi, illegaalsed prügimäed või mahavisatud konid. Kui vihma sajab, liigub kogu prügi vette.

Sarnased projektid muutuvad tõenäoliselt populaarseks üle maailma. John Kellet koos ehitusfirmaga on käinud vaatamas potentsiaalseid asukohti prügirataste paigaldamiseks nii Lombokis, Indoneesias, Panama City’s kui ka Rio De Janeiros. Võimalik, et tuleb teha mõned muudatused prügiratta suuruses. Külmemates kohtades peab ratta ilmselt sulgema, kui vesi jäätub. Sellest hoolimata võib tehnoloogia töötada paljudel erinevatel veeteedel.

Ookeani puhastamine on samuti aktuaalne teema, aga John Kellett arvab, et lihtsam on prügi kätte saada enne, kui ta ookeani jõuab.

Allikas: Snow, J. Googly-Eyed Trash Eaters May Clean a Harbor Near You. National Geographic. 17. veebruar 2017.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta