Igal aastal kasvab tööpuudus maailmas 2-3 miljoni võrra. Tööstusriikides sunnib see inimestele peale odavad töökohad koos kehvade töötingimustega. Kolmandas maailmas on olukord veelgi kurvem. Seal ulatub laps- ja orjatööliste arv sadadesse miljonitesse.

Olukord globaalsel tööturul pole kiita ja asi läheb järjest hullemaks. Ametlikud arvud näitavad vaid jäämäe tippu. Seetõttu ei hooma paljud asjaga tegelevad ametnikud probleemi õiget suurust.

Maailmas tehtud tööaja statistika ei kajasta enamasti kodutöid, mida suuremas osas teostavad naised. Ka mitteametlikku tööhõivet on keeruline hinnata. Kindel on see, et töötute arv maailmas kasvab pidevalt ja on ületanud kolme miljardi piiri.

Töötute arv püsib kõrge

Genfi Rahvusvahelise Tööhõiveameti andmetel oli 2005.aasta lõpus jõulisele 4,3% maailma majanduskasvule vaatamata 191,8 miljonit ametlikku töötut. Ametlike töötute arv oli 10 aastaga kasvanud 2,2 miljonit. Tööstusriikides vähenes tööpuudus 7,1%-lt 6,7%-le, seevastu Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas kasvas see 7,4%-lt 7,7%-le. Siinkohal tuleb veelkord rõhutada, et ametlik statistika ei näita tegelikku töötute arvu, mis on oluliselt suurem.

Rikkad riigid on statistikaga mängides kavalad ja puhastavad avaldatud andmeid. Näiteks Prantsusmaal ei registreeri ennast üle poole töötutest inimestest. Suurbritannias vähendatakse töötute arvu nimetades osasid neist töövõimeta või piiratud töövõimega isikuteks. Suurbritannia puuetega inimeste arv on viimastel aastatel palju kasvanud. Saksamaal parandab ametlikke tulemusi nn ühe-euro-tööotsadega seotud poliitika ja ühemehe-aktsiaseltsid. Samalaadne on olukord USA-s, Hollandis, Taanis, Hiinas ja Indias.

Sunnitud tööhõive

Sunnitud tööhõive (workfare) on tööturu näiline elavdamine sunnitud tööhõive poliitika kaudu. Selline tööturu aktiviseerimise meetod leiutati 1990ndatel aastatel USA-s. See kohustab töötuid vastu võtma mistahes tööpakkumise ja kindlustab statistika mõttes parema tulemuse.

Workfare-põhimõtet järgivates riikides domineerib praktika, mille kohaselt töötud peavad vastu võtma lühiajalisi tasuta või alamakstud töid. Üsna sageli on need tööotsad seotud ka riiklike toetustega. Paremad statistilised tulemused saavutatakse halvasti teenivate töövõtjate arvelt.

2004. aastal elas 6-8% EL ja enam kui 10% USA töötavast elanikkonnast vaesuses. Arengumaades on olukord hullem. Siin teenib üle 550 miljoni inimese alla ühe dollari päevas.

Kasvab kehvade töökohtade ja osalise tööaja hulk

Tööstusriikides kasvab nn paindliku tööjõu hulk, kes töötab sotsiaalse kindlustuseta ja keda saab igal ajal vallandada. Valitseb osalise ja ajutise lepingu buum. Nii viivad ettevõtted oma töötajate arvu vastavusse konjunktuuriga ning säästavad palgakulude arvelt, kui tellimusi tööks pole piisavalt. Kannatajaks osapooleks on töövõtjad. Ligi kolmveerandil juhtudest on sellistel töökohtadel naised.

Orjatöö ja peale sunnitud töö kasv

Isegi rikastes riikides kasvab ähvarduste ja otsese sunni kaasabil tehtavate tööde ehk orjatöö maht. Ekspluataatorid on Rahvusvahelise Tööhõiveameti (IAA) andmetel kaheksal juhul kümnest ettevõtted. Ladina-Ameerikas kasutavad orjatööd põllumajandusettevõtted ja Aasias agentuurid, mis vahendavad tööd kui „võlgade tasateenimise“ võimalust. Ligi viiendik orjatööst tehakse Myanmaris ja Põhja-Koreas, kus inimesi pannakse sunnitööle. Aafrikas on inimesed sunnitud töötama sõjaliste rühmituste heaks. Teist samapalju orjatööd on seotud ka inimkaubitsemise ja seksitööstusega.

Kõige enam kasutatakse orjatööd Aasias ja Vaikse ookeani piirkonnas. Euroopas ja USA-s on tööle sundimine keelatud, aga seda tuleb siiski ette.

Sageli teevad orjatööd lapsed. Kergematel juhtudel töötavad lapsed majapidamis- või põllutöödel. Raskematel juhtudel sunnitakse lapsi tööle vabrikutes, kaevandustes, istandustes ja seksitööstuses. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) teatel oli 2006.aastal orjatöö ikkes ligi 218 miljonit last.

Olukorrast Eestis

Eelmise aasta 31. detsembril oli tööturuametis registreeritud 14 108 töötut, mis moodustab 1,7% tööealisest elanikkonnast. Võrreldes aasta varasema ajaga kasvas töötute arv 17,3%. 2007.aasta 31. detsembril oli tööturuametis registreeritud 1626 noort töötut (vanuses 16-24 aastat) ning vanemaealisi töötuid 4449 (üle 50-aastased). Registreeritud  töötutest 60,4% olid naised.

2007. aasta jaanuarist muutusid tööturuameti poolt esitatava tööturuinfo arvutamise algandmed. Kõige olulisem muudatus puudutab registreeritud töötuse määra arvutamist. Siiani on tööturuamet esitanud registreeritud töötute arvu suhestatuna tööealisesse elanikkonda, milleks on kogu elanikkond vanuses 16 aastat kuni pensioniiga (meestel 63 aastat, naistel 2007 aastal 60 aastat). See näitaja ei ole aga võrreldav statistikaameti poolt arvutatava töötuse määraga, mis leitakse töötute arvu jagamisel tööjõuga, ehk töötavate ja töötute inimeste summaga. Tööjõudu on võrreldes tööealise elanikkonnaga alati vähem, sest lisaks töötavatele ja töötutele inimestele on tööturul ka mitteaktiivseid inimesi, kes ei tööta ega otsi tööd.

Eestis kasutatakse tööturu elavdamiseks mitmeid erinevaid viise:

  • teavitamine tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja –toetustest.
  • töövahendus - töötule ja tööotsijale sobiva töö ning tööandjale sobiva töötaja leidmine;
  • tööturukoolitus - töötule korraldatav tööalane koolitus, kus omandatakse oskusi, mis soodustavad isiku töölerakendumist. Tööturukoolitus kestab kuni üks aasta.
  • karjäärinõustamine - töötule ja tööotsijale tema isikuomadustele, haridusele ja oskustele vastava haridustee, tööalase valiku, koolituse või töö soovitamine. Karjäärinõustamise eesmärk on nõustada isikut töö- ja kutsevaliku, töö saamise ja karjääri kujundamise küsimustes.
  • tööpraktika - töötule praktilise töökogemuse saamiseks eraõiguslikust juriidilisest isikust või füüsilisest isikust ettevõtjast tööandja või kohaliku omavalitsuse üksuse asutuse juures osutatav tööturuteenus, mille eesmärk on täiendada töötu tööks vajalikke teadmisi ja oskusi.
  • avalik töö - ajutine tasuline töö, mis ei eelda kutse-, eri- ega ametialast ettevalmistust. Töötu suunatakse tema nõusolekul avalikule tööle kuni 10 tööpäevaks, kuid mitte kauemaks kui 50 tunniks ühe kuu jooksul.
  • tööharjutus - töötule tööharjumuse taastamiseks või esmase tööharjumuse omandamiseks osutatav tööturuteenus. Tööharjutuse eesmärk on töötu ettevalmistamine töölkäimiseks. Tööharjutuse kestus on kuni kolm kuud.
  • palgatoetus - tööandjale töötu töölerakendamiseks makstav toetus.
  • toetus ettevõtluse alustamiseks.

Eestis jagatakse tööta inimesed tööotsijateks ja töötuteks. Tööotsija on isik, kes otsib tööd ja on tööotsijana arvele võetud Tööturuameti piirkondlikus struktuuriüksuses. Tööotsija peab vähemalt kord 30 päeva jooksul töövahendusteenuse saamiseks pöörduma Tööturuameti piirkondliku struktuuriüksuse poole. Töötu on isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud ja otsib tööd. Töötu peab täitma individuaalset tööotsimiskava ning olema valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma.

Maksu- ja tolliameti andmeil sai 11,6% Eesti töötajatest 2007. aastal palka, millelt jäeti kas osaliselt või täielikult ette nähtud maksud maksmata. See-tõttu jäi riigil saamata ligi kolme miljardi krooni eest makse. Üldiselt on ümbrikupalga saajate osakaal maksuameti andmetel vähenenud. 2003. aastal oli see näiteks 16%.

Allikad: www.delfi.ee, www.eesti.ee, www.arileht.ee, A. Gresh, J. Radvanyi „Globaliseerumise atlas“, kirjastus Agro, 2007