Bioneer toob oma lugejateni hiljuti GO KOJA veebiportaalis ilmunud inimkeha energia kasutamisest rääkiva uudise. Loo toimetas Ardo Reinsalu.

Menufilmist Matrix on tuntud kontseptsioon, kus tulevikus tegutsevad masinad muutsid inimkeha patareiks, mis andis nende endi tööks vajalikku energiat. Nagu ikka on ulmefilmid kõigest sammukese reaalsusest ees.

Tänasel päeval kannab inimene endaga kaasas väga erinevaid elektroonilisi vidinaid – on see siis telefon, MP3-mängija, sülearvuti, elektrooniline kell, GPS vmt seade. Nad kõik vajavad töötamiseks elektrit ja nende veelgi laialdasemat levikut piirab lihtsalt lühike patareide eluiga. Rääkimata nii patareide laadimiseks vajaliku energia kui patareide endi toksilisest mõjust keskkonnale. Seetõttu pole midagi imestada, et teadlased kogu maailmas otsivad mooduseid, kuidas selliseid väiksemaid elektroonilisi seadmeid inimkeha enda poolt tekitava energia baasil tööle panna.

Erinevate lahenduste (vedru kontsas, üles-alla hüplev seljakott) seast tuleb esile Michigani Ülikooli teadlaste leiutis – põlvevõru, mis kõndimisel kasutab edukalt ära jala edasi-tagasi liikumise energiat ja muundab selle elektriks. Tavaliselt on selliste seadmete probleem kaudne energiakulu – nimelt peab inimene ju ise rohkem sööma, et mehaanilisi seadmeid tööle panna ja nii pole saavutatud tegelikku energeetilist efektiivsust. Antud jalavõru puhul on olukord siiski kavalam. Nimelt leidsid teadlased, et kui inimene käimisel jala ette viib, siis kasutatakse iga kord pisut energiat, et ettepoole liikuvat jalga pidurdada! Mainitet jalavõru rakendubki ainult jala pidurdamisel ja seega kasutab tõepoolest energiat, mis nagunii muidu kaotsi läheks. Pole teada, kas ja millal me selliste jalavõrudega ringi kõndima hakkame, aga inimkeha energia efektiivsema kasutamise suunas on see kindlasti samm edasi.

Ent see pole veel kõik! Ameerika teadlased on leiutanud spetsiaalsetest mikrokiududest koosneva kanga, mis iseenda liikumisest väikest elektrit suudab tekitada. Tegemist oleks sama liikumisega, mida meie seljas olevad riided nagunii teevad – on see siis meie kõndimise tempost või väikesest tuulehoost tingitud. Teadlaste hinnangul suudaks sellisest materjalist särk väiksema MP3-mängija jaoks vajaliku elektri tootmisega edukalt hakkama saada.

Ja nagu see poleks veel piisavalt peen! Päikese- ja tuuleenergiat osatakse juba mingil määral rakendada. Nüüd on aeg vihma käes. Prantsuse insenerid on töötanud välja imeõhukesed membraanid, mis vihmapiiskade langedes hakkavad vibreerima ning vibratsioon muudetakse kasulikuks elektriks. Sellist lahendust saab pea igal pool kasutada. Eelkõige muidugi meie parasvöötmelises kliimas, kuid miks mitte ka kuumas kliimas, kus tänasel hetkel tohutus mahus kasutusel olevate õhukonditsioneeride tekitatud jääkvesi täiesti kasutult maha tilgutatakse. Vihmapiisad pole energeetiliselt just kõige efektiivsemad, aga neid on palju!

Nii, et kokkuvõtteks pole kaugel aeg, kus kilode kaupa patareide kaasastassimine ja laadimine pole enam vajalikud. Järjest miniatuursemad ja energiasäästlikumad elektroonilised vidinad suudavad meie endi tegevusest ja keskkonnast piisaval hulgal elektrit genereerida, mis aitavad jällegi sammukese edasi keskkonnasõbralikuma tehnoühiskonna suunas.