Tallinna Botaanikaaia metoodikuna töötav, aga sisuliselt universaalse taimetarga seisuses oleva Urmas Laansoo üks eesmärke siin elus näib olevat inimestesse taimepisiku süstimine. Peale selle loomulikult, et tööalaselt tuleb tal botaanikaaia kollektsioonide täiendamise ja hooldamisega tegeldes niikuinii päevast-päeva palmimajas või peenarde vahel veeta.

Urmas Laansoo ei eita, et oskab vähemalt mingil määral sõna võtta ja teadmisi jagada pea kõigil taimemaailma puutuvatel teemadel, alates eostest lõpetades hiigelpuudega. Tema jutt pole kaugeltki tõsiteaduslikult kuiv ja igavapoolne, vaid haarav ja kaasakiskuvalt põnevaid fakte täis pikitud.

Kuna taimetarga teadmistesalve varamut vajatakse eelkõige kevadel, Urmas Laansoo on aga avalikkuses hinnatud esineja, kulus temaga jutulesaamiseks omajagu aega. Aga jutule me saime, siinkohal kokkuvõte sellest.

Eestimaad näib olevat haaranud mingi omamoodi aianduskultus – poed on aiakraamist tühjaks ostetud ja ilmunud on kümneid aiaraamatuid. Mis on juhtunud?

Eks selle põhjustajaks on asjaolu, et viimastel aastatel on inimesed massiliselt kolinud korteritest eramutesse. Ja need, kes pole oma majas või ridaelamus varem elanud, soovivad nüüd oma aeda millegagi täita - luua ilu enda ümber. Tegelikult on aiandus kogu maailmas tõusev trend. Propageeritakse ju, et kasvatage endale toit ise. Ja miks mitte ka hingetoit.

Kas ise toidu kasvatamine pole siiski rohkem  hobi?

Jah, aga näiteks seemnete müük on eelmisel ja sel aastal tublisti suurenenud. Inimesed tahavad ise midagi kasvatada. Mitte niivõrd selle pärast, et ei jõuaks enam poest osta, vaid see ise kasvatamine muutub lihtsalt järjest popimaks. Pealegi saab tänapäeval kasvatada sisuliselt kõike, kusjuures paljusid asju, näiteks maitserohelist, polegi alati poest saada. Aga nende seemneid, sibulaid ja mugulaid meil ometi müüakse.

Kevadlaadad muutuvad järjest rahvarohkemaks ja seal näeb igasuguseid imeasju,  nii dekoratiivtaimede kui köögiviljade osas.

Aga hingetoit? Milline roll on sellel aiandusbuumis?

Tõepoolest, inimeste elu on praegu ju väga närviline. Kui sa midagi külvad või kasvatad ja taimedega tegeled, aga ka siis, kui sa lihtsalt jalutad looduses või pargis, toob see tegevus  inimesele rahu. Meie äärelinna metsad meelitavad ju päevast-päeva üha rohkem inimesi lihtsalt uitama. Olen veendunud, et loodus kutsub inimesi.

Kuidas puukoolid, taimelavad ja aiandusärid on sellega kaasas jõudnud käia?

Issand! Vanasti polnud ju midagi saada! Vene ajal ei müüdud mitte ühtegi orhideed kusagil. Tänavu oli meil orhideede näitus-müük, kus käis päevas üle tuhande inimese. Siin ei avalda majanduslangus küll veel mingisugust mõju, sest orhideed on ju ikkagi kallid taimed, mille hinnad algavad viiekümnest kroonist, aga võivad ulatuda mitme tuhande kroonini. Ent meie müügisaalis oli pidevalt pikk järjekord ja orhideesid osteti nagu esmatarbekaupa.

Kümme aastat tagasi oli ka taimede müügiks kasvatajaid ja nende maaletoojaid palju vähem. Võimalused on ikka tohutult paremaks muutunud.

Kui võimalusi on palju, kas hobiaednikul on selle tõttu altmineku võimalusi ka rohkem?

Eks neid altminekuid on olnud ikka läbi aegade. Inimene, kes pole elu sees midagi külvanud ning ta otsustab seda siis mingil hetkel esimest korda teha, siis võib tal asi untsu minna küll. Ka botaanikaaia poole pöörduvad inimesed iga päev. Siia saab n-ö ametlikult oma küsimustega pöörduda. Paljud saadavad pilte oma tundmatutest taimedest ja tahavad teada, millega tegemist. No ja küsitakse ka kõikvõimalikke muid asju. Inimesed ju üldiselt ei tunne taimi. Lapsed ei tunne tänapäeval enam toomingatki ära, kui see õitseb.

Kas populaarsuse kasv toob massidesse ka teadlikkuse kasvu?

See käib käsikäes jah. Üks meetod taimedega tegelemiseks on katse-eksituse meetod. Kord teed midagi valesti, teinekord juba tead, mida vältida. Ja mõnele pole altminek isegi nii väga elulise tähtsusega. Mõni loobub ja annab alla. Mõni aga katsetab edasi, uurib internetist või raamatust, küsib spetsialisti käest jne.

Ega ka laatadel muutuvad müüjad-kasvatajad üha teadlikumaks ja nende käest võib saada juba väga väärt infot. Sest iga taim vajab ju erinevaid tingimusi. Kui paned näiteks varjulembese rododendroni päikese kätte kasvama, siis loomulikult talle seal ei meeldi. Ka kuuse alla istutatud roosipõõsas seal ei kasva, sest seal on tema jaoks liiga pime. Lisaks veel taimede erinevad nõuded soojuse ja niiskuse suhtes.

Millised võiksid olla üldised soovitused algajale haljastajale või hobiaednikule?

Esmalt muidugi seesama – erinevatel taimedel on erinevad nõudmised kasvukoha ja tingimuste suhtes. Näiteks lastega pered võiksid arvestada, et hoovi ei maksa kasvama panna väga torkivaid või lausa mürgiseid taimi. Kogu aeg ju lapsi ei valva, nad leiavad ikka võimaluse midagi sealt suhu pista.

Üks tuntumaid mürgitaimi, ka meil aia- ja hekitaimena müügil olev ja laialt kasvatatav taim, on jugapuu. Siis veel näiteks maikelluke, millel on palju uusi sorte.

Oskavad taimede müüjad ikka asjalikku nõu jagada?

Müüjal ja müüjal on ikka väga suur vahe. On müügipaiku ja firmasid, kus müüjad on erialase haridusega, koolitatud ja pädevad. Ka meil on mõned firmad, kelle spetsialistid korraldavad lausa tasuta aiandusteemalisi teemapäevi huvilistele.

Aga loomulikult ei saa ühelt aiandusäri töötajalt nõuda, et ta teaks kõigest kõike – alates fuksia kasvatamisest lõpetades kurgi külvamisega. Ka botaanikute hulgas uurib mõni kogu elu ainult ühte liiki või mingit väikest rühma, teine keskendub aga taimedele laiemalt. Taimede maailm on niivõrd rikas ja mitmekesine, et selles lõpuni orienteeruda on kaunis keeruline. Sellist eesmärki ei saa püstitadagi.

Aga buum sünnitab teadupärast ka üksiküritajaid, kes sealt lihtsat tulu näevad tõusmas?

Jah, aga petta saab siiski ainult ühe korra. Kui müüja ikkagi ostjat petab, müüb talle vale taime, esineb ebausaldusväärselt või jätab endast ebakindla mulje, siis tõenäoliselt sellise müüja juurde enam ei tulda. Äriidee ei saa olla rajatud pettusele. On enam kui kindel, et sellised firmad kõrbevad.

Kuidas suhtuda taimede, seemnete, sibulate jmt postimüüki?

Kindlasti ei ole kõik n-ö kirja teel müüdavad taimed või seemned halvad ja ebakvaliteetsed. Ka suures aianduskeskuses võib mõni taim olla teistest nõrgem,  viletsam, haigusega nakatunud või kannab mõnda kahjurit.

Samas on kindlasti inimesi, ma ise kuulun ka selliste hulka, kes ikkagi eelistab taime enne selle soetamist ise näha, seda katsuda. Ent paratamatult ei ole võimalik kõiki taimi Eestis kasvatada – näiteks on meil väga vähe aretatud gladioole, begooniaid ja aed-daaliaid. Ja ka roose on ju Eestis suhteliselt vähe aretatud. Need tulevad enamikus välismaalt.

Kui on valida, siis millist taime eelistada – meil kasvatatud või sissetoodud?

Konkreetne ostukoht pole oluline, küll on tähtis see, et taim oleks Eestis kasvatatud. Kas siis pistikust paljundatud või seemnest külvatud.

Taimi ju paljundatakse erinevalt – kahe- või mitmeaastaseid rohttaimi kasvatatakse valdavalt jagamise teel vegetatiivselt, kurki või kõrvitsat aga ei paljunda keegi pistikuga, ikka seemnest. Ja üheaastased rohttaimed – aedaster, lõvilõug, kressid, päevalilled – paljundatakse ainult seemnetega. Õunapuid aga ei külvata seemnest, vaid paljundatakse kas pookimise või silmastamise teel. Seemnest läheb õunapuu kasvama küll, aga sealt ei tule siis Valge Klaar või Pärnu Tuviõun või teab mis peen õunasort, vaid mingi hübritseerunud, segi tolmelnud ja mitte nii häid õunu kandev puu.

Nii et põhimõtteliselt tasub eelistada Eestis kasvatatud taimi, aga näiteks Saksamaalt, Poolast või mõnest teisest meile enam-vähem sarnase kliimaga piirkonnast toodud taimed peavad meil üsna hästi vastu. Ma imestan, miks meile tuuakse suhteliselt vähe taimi Soomest, kuigi taimevalik on seal üsna hea. Ilmselt on seal hinnad lihtsalt meie jaoks liialt kallid.

Kui lausa põllumajandus kõrvale jätta, kas iluaiandus on loominguline tegevus, kus ebaõnnestumiste pärast ei maksa pettuda?

Loominguline on see kindlasti. Aga pettumist ei saa inimesele keelata. Kui ta on ikka ostnud mingi kalli taime, mis läks maksma paarkümmend tuhat krooni ja kui ta siis ei tea, kuidas seda hooldada ning jätab taime n-ö omapäi hooletusse, siis loomulikult on lisaks rahalisele kaotusele ka pettumus ilmselt suur. Seda ei saa inimeselt ära võtta. Sellepärast tasub algajatel alustada odavamate ja väiksemate taimedega. Kui olete juba kuuse või elupuu või liilia või hosta kasvama saanud, siis võib juba asuda ka keerulisemate ja ka kallimate taimedega tegelema.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta