Võtmeküsimus 1. mai mõttetalgutega seoses on, mis nende käigus tekkinud ideedest edasi saab. Mõtleda on mõnus, ütleb laulusalm, kuid vaevalt maksab asja nii suurelt ette võtta, kui see ainult mõtlemise ja rääkimisega piirduks.

Et avatud ruumi meetodil toimuvates aruteludes häid ideid ja plaane sünnib, selles ma ei kahtle. Nagu mitmed praegu, olen ka mina olnud skeptik, et kuidas saab hulga võõraste inimeste kohtudes tekkida asjalik arutelu – ent olles seda praeguseks mitmel korral proovinud, tean, et asi tõesti toimib.

Kuid head ideed üksi on väärt kolm kopikat punt, nagu olla öelnud Valdo Pant. Jah, paljud suured asjad maailmas on alguse saanud, kui keegi ütleb: „Mul on unistus…“ – ent nendest unistustest teame tänu sellele, et neile on järgnenud teod.

Pakun välja kolm soovitust, kuidas tagada, et 1. mail mõttekodades räägitu sinnasamasse vedelema ei jääks.

Esimene soovitus: mõtleme esmajoones asjadele, mida ise suudame ära teha, ja vähem sellistele, mille elluviimine sõltub nendest, keda arutelus pole. On ju ettevõtmise nimigi Teeme, mitte Tehtagu ära.

Miks? Kõige kindlamad saame olla iseendale. Kui laome ülesandeid teistele (valitsusele, meediale, koolidele, Teeme ära organiseerijatele…), ei tea me, kas nad suudavad või tahavad neid täita või kuidas nad üldse nendest aru saavad.

Mitte iga plaan ei pea kohe maailma muutma. Võib-olla otsustatakse ühiselt mõni räämas paik korda teha või kohalikel vanainimestel kevadised aiatööd ära teha. Võib-olla käivitatakse midagi rahvaülikooli taolist, kus igaüks saab teistele õpetada seda, mida ta oskab, olgu siis siidimaali, rootsi keelt või joogat. Võib-olla lepitakse kokku, kuidas autoomanikud saavad aidata teistel vajalikud kaugemad käigud teha.

Võib küsida, miks niisuguste asjade kokkuleppimiseks üleriigilisi talguid vaja – selliseid plaane tehakse ja viiakse ellu ju niigi. Nii on, ja ega Minu Eesti algatus tähendagi, et muul ajal mõelda ei võiks. Mõttetalgud on võimalus kaasata suurem hulk inimesi ning teha see ära nüüd ja kohe, mitte oodata, et kui me äkki kunagi kokku saame, siis võiks selle teema ka üles võtta…

Teine soovitus: keskendume ainult küsimustele, mis meid tegelikult huvitavad.
See võib kõlada enesestmõistetavalt, aga küllap oleme kõik istunud igavatel koosolekutel, kus jahutakse ehk isegi olulistel teemadel, aga ilma et see kellelegi päriselt korda läheks. Kui koosolek läbi, oleme tüdinud ja rahulolematud ning teeme et sellest kiiresti eemale saaks.

Ilmselt suudame kõik täitsa viisakat juttu veeretada erinevatel teemadel, kui meil aga tegelikult selle peale silm särama ei hakka, ega siis ka tegusid järgne. Ärme siis raiska 1. mail aega niisugusteks tühijuttudeks, vaid püstitame küsimused, mis meid päriselt puudutavad. On suur tõenäosus, et see, meil meile muret teeb, on tegelikult ka kellegi teise probleem.

Ning kolmas soovitus: jälgime, et igale mõttele sünniks ka realistlik tegevusplaan.
Muidugi, mitte iga mõte ei saa 1. mail „valmis“ – arutledes võib selguda, et peame veel infot juurde koguma, teisi inimesi kaasama, rahastust otsima või muud sellist. Oluline on aga, et me järgmised sammud läbi mõtleksime.

Hoidumaks unistamisega liigselt pilvedesse tõusmast, on abiks küsimus „kuidas?“ Mitte et peaksime teiste ideid maha tampima („See nagunii pole võimalik“), vaid küsima ja aitama kaasa mõelda, kuidas see võimalikuks saaks.

Eelnev ei tähenda siiski, et 1. mail peaks mõtlema ainult iseenda tegemisvõimaluste piires. Loogiline, et suured asjad vajavad ka teiste panust, olgu need siis avalik võim, ettevõtted, kodanikuühendused, meedia, koolid või teised. Minu Eesti suureks eeliseks ongi esiteks see, et kokku tuleb inimesi kõigist neist ja teistestki gruppidest.

Ka ei lõpe asi 1. maiga. Arvatavasti tulevad sarnased asjad jutuks mitmetes kohtades. Tänu internetile saab eri mõttekodades räägitut hiljem omavahel kokku viia, edasi arendada, leida partnereid jne.

Ent eelnevad kolm soovitust tulevad kasuks ka selliste mõtete puhul, kus vajame teiste abi: mõtleme läbi, mis saab olla meie roll selle juures, keskendume ainult olulisele ning teeme oma ideed konkreetseks. Peamine: ärme ise lase oma headel mõtetel kaotsi minna või ainult plaaniks jääda.

Mõttetalgute edukust mõõdetakse neist sündinud tegudega ja see on kõige enam osalejate endi kätes. Küll aga olen veendunud ka selles, et lisaks tulemustele tegude näol on mõttetalgutelt saada enamatki: kuulda huvitavaid arutluskäike, saada uusi teadmisi, leida uusi arukaid tuttavaid ja õppida. Näiteks seda, kui palju on võimalik koostöös korda saata.

Mis on avatud ruumi meetod?

1. mai mõttekodades kasutatakse maailmas populaarset arutelumeetodit nimega Avatud ruum, mis sobib just selleks, et suur hulk inimesi saaks otsida lahendusi ja rääkida oma kogemustest küsimustes, millele pole üht ainuvõimalikku vastust. Kuidas see käib?

  • Alguses saab iga kohaletulnu mõttekoja teemade piires püstitada konkreetse küsimuse, mille arutamiseks ta vestlusringi luua tahab, ning valib selleks ajakavas aja ja koha. Näiteks kui teema on loodushoid, võib küsimus olla, kuidas prügi sorteerimist populaarsemaks muuta vms.

  • Kui kõik küsimused püstitatud, valivad osalejad, millisesse vestlusringi nad minna tahavad. NB! Osaleda maksab ka siis, kui sa ise küsimust püstitada ei soovi – sinu teadmistest ja kogemustest võib kasu olla kellegi teise mure lahendamisel.

  • Küsimuse püstitaja paneb arutelu tulemused kirja, ning kui vestlusringid peetud, tutvustab neid ka teistele. Mis edasi saab, sõltub mõttest ja eestvedajatest: mõne asja saab kohe ära teha, teised vajavad täiendavat eeltööd.

  • Kehtib „kahe jala seadus“, st. kui osaleja tunneb, et tal ei ole sel teemal enam midagi öelda või õppida, tõuseb ta püsti ja läheb järgmisesse vestlusringi.

Allikas: Minu Eesti mõttetalgute koduleht

Sarnased artiklid