Öeldakse ju nii, et uudishimu võib tappa. Jah, kui ta just ei tapa, siis sandiks teeb ta küll.  See lugu juhtus minuga mõned päevad tagasi. Mul on selline komme, et teen oma koduseid toimetusi kindlatel päevadel. Olen oma elu nii seadnud. Minu jaoks on lihtsalt kergem, kui igal päeval on oma toimetused. Ei teki rutiini ja päevad ei lähe sassi.

Laupäev on mul koristamise päev. Talvel on see töö kuidagi lihtsam ja sodi vähem.

Tegin oma toimetused kõik hommikul ära ja siis hakkasin koristusega pihta.  Alustasin magamistoast, siis suur tuba, edasi köök ja esik. Ikka pühkisin, võtsin tolmu ja pesin põrandaid. Tassisin vaibad õue ja kloppisin puhtaks. Eks igal perenaisel ole selle töö juures omad nipid ja enda omasid ma siin ei avalda.

Sel laupäeval tahtsin ma aga kiiresti valmis saada, sest plaanisin veel oma riideid natuke parandada. Talvine päev on lühike ja rõivaste lappimist on ikka päevavalgel kõige parem teha. Eks ma siis kiirustasin ja ei teinud ilmselt korralikult.

Järsku kuulsin ma õuest autouste paukumist. Tahtsin näha, et kes tuleb. Tänavale näeb meil magamistoa aknast kõige paremini. Nii kui üle ukseläve magamistuppa astusin, oli mul jalad alt läinud ja mina peaaegu spagaadis.

Mu parem jalg on siiani kõik matsud vastu võtnud. Peast käis läbi mõte, et see jalg ongi liiga kaua terve püsinud. Siis sain alles selle põlve maha ja valus polnudki.

Olin imestunud, aga ega ma veel nii lihtsalt ei pääsenud. Valus oli hoopis vasak jalg põlve tagant ja veidi ülevalt poolt.

Oli suur tegu, et püsti üldse saada. Eks ma mingeid lihaseid üleliia venitasin. Pole ju ime, kui säärasel viisil oma jalgu väänama peab.

Samas ajas see olukord ennast ka naerma. Astu veel siis kangest uudishimust märja põranda peale ja oledki pikali maas. Nii jäigi nägemata, kes auto ustega paugutas õues.

Meile kedagi ei tulnud, järelikult polnud ka tähtis, kes tänaval oli.

Ma olen ikka vist veidrik küll. Seisin keset tuba, silmad endal märjad valust ja itsitasin naerda. Meelde tulid need kuldsed sõnad: ”Ettevaatust, uudishimu tapab ja mis ei tapa, teeb tugevaks.” Ju ta nii ongi. Rõõm on olla nüüd tugev.

Lonkan veel siiani oma vasakut jalga, mis on ikka veel põlvest valus. Reis põlve tagant on potisinine. Näis kauaks see sinikas jääb. Eks see oli mulle karistuseks, uudishimu eest.

Siin, alevis elades, näed õues teisi inimesi nii harva, et jooksedki kohe vaatama, kui liikumist märkad. Ju siis minu liikumisandur hakkas tööle. Naabrivalve või nii.  

Mis teha, kui hing läheks, aga ihu ei tule järgi, sest märg põrand võttis jalad alt. Teised kukuvad ikka jää peal õues, mina ei püsi oma toaski püsti. See olukord ajab veel siiani naerma. Vat siis, mis kõik teeb uudishimu!

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta