Uue Maailma asum väärib vaatlemist aastaringselt. Põhiliselt paarikorruseliste puumajadega üle-eelmisel sajandil rajatud osa on kuulutatud miljööväärtuslikuks ja suures osas muinsuskaitse aluseks. Kinnisvara hinnad on siin kallid, ilmselt tulenevalt Tallinna kesklinna lähedusest. Siiski on Uue Maailma tänavad vaiksed, romantilised ja rahulikud. Romantiliste tänavanimede nagu Videviku, Virmalise, Kiire taga peituvad majad ja hoovid on valdavalt korrastatud. Erinevalt Nõmmest pole siin ka lärmakaid koeri. Vaid harva sõidab mööda üksik auto või vuriseb jalgratas.

Selge, et sellise omapärase piirkonna elanikud soovivad oma elupaiga hoidmist. Selleks kutsutigi 2007. aastal ellu Uue Maailma Selts, mille üheks väljundiks (lisaks 6800 piirkonna elaniku huvide esindamisele) on iga-aastane tänavavestival.

Väidetavalt tõestab üks festival oma olemasolu vajalikkust viie aasta jooksul. Uue Maailma tänavafestival toimus sellel aastal kuuendat korda. Laupäevase festivalitänava pesi vihm külastajatest puhtaks. Selle-eest pühapäeval tundus olevat uudistajaid ja vanu olijaid kohale tulnud piisavalt. Ja vaadata oli paljutki!

Kõige peamine vaatamisobjekt oli festivaliline ise. Ei olnud ühtki inimest, kes meenutanuks teist: keskmisest tänavalkäijast värvilisema riietusega, juuksed isevärki soengusse seatud. Igaüks isemoodi omanäoliselt kaunis ja rõõmsameelne. Justkui multifilmitegelased, kes kohvipausi ajaks kinolinalt maha astunud. Kallid trendipoodidest ostetud jalgrattad ja hinnalised kummikud vahelduvad ise valmistatuga. Tänavafestival on koht, kuhu tullakse ennast näitama.

Värvikirevad sildid juhtisid inimesi tegevuspaikadesse: Väike lava, Suur Lava, Pehuaed või näiteks Budakoda. Tegevust jagus ka nende suunatud kohtade vahele - kodukohvikud ja töötoad kutsusid kõiki. 

Tänavad olid palistatud kõiksugu kaupade pakkujatega. Traditsioonilist laatadel pakutavat odava kauba hulgimüüki tänavafestivalil märgata polnud. Müügis olid pigem mahetoit, kunstiteosed, kodu ülejäägid. 

Tasuta asjade pood pakkus asju nimele vastavalt – täiesti tasuta. Pühapäeva õhtuks oli priikauba lett jäänud üsna hõredaks. Aga see nende eesmärk oligi - muidu kasutult seisvatele asjadele uue omaniku leidmine.

Festivali programm pakkus palju subkultuurilist. Oma koht oli hip-hopparitel, fotokunstinäitusel, joogaõpetusel ja kõikvõimalikul tantsul. Ansamblite ajakava oli hoomamatu, kuid see ei häirinud. Niimoodi sai avastatud enda jaoks uusi esinejaid: lähed kuulama vana lemmikut, kuid avastad kellegi teise.

Muusika kostus kõikjale. Uue-Maailma linnaosa meenutas tänavafestivali ajal Kopenhaageni boheemlaste linnaosa Christianiat. Ehkki tänavad olid liiklusmärkidega tõkestatud, jagus kohalike autosid ikka jalakäijatele selga elama ja kaootiliselt lippavaid lapsi ohustama.

Praegune seltsi tegevus toimub Koidu 84 asuvas Kirjanike Liidu maja keldris. Seltsi enda liikmete sõnu pole tegevus päras vanast seltsimajast lahkumist hääbunud, vaid muutunud elujõulisemaks kui kunagi varem.

Ka kunagise Koidu 82 aadressil asunud seltsimaja ajalugu, pole veel lõppenud. Vana seltsimaja esimesel korrusel asub vastne kohvik, mis otsib endale nime.

Uudne oli seekordsel festivalil tegutsev kohalik raadiojaam. Sagedusel 92,4Mhz sai kuulata kohalikku elu-olu kajastavat programmi. Raadiosaate sisu võis igaüks stuudiosse helistades muuta. Loodame, et raadioprojekt jätkub ka festivalijärgsel ajal.

Väike-Ameerika tänavas pakuti ühe maja kõrvalukselt inimestele "vana kooli hamburgerit". Järjekord söögikoha ukse taga on katkematu, vilkalt askeldav vanaproua tundus olevat üsna väsinud.

Burgeriputkast möödus keegi kohalik härrasmees, kes soovitas müüjal ostjaist vabanemiseks hinda  tõsta. "Ei," oli müüja otsekohene ja konkreetne vastus. Kaks eurot maksev hamburger oli tõesti toitev.

Tundub, et Uue-Maailma elanikud on leidnud endale tee Uude Maailma, kus asju ei tehta raha pärast, vaid eesmärgi nimel.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta