Välgu-uurija, Tartu ülikooli geograafia osakonna doktorant Sven-Erik Enno tõdes oma doktoritöös, et Eestis esineb tavalisest rohkem välku Kesk- ja Kirde-Eesti piirkonnas. Välku esineb vähem Tartumaa keskosas. Doktoritöös esitas ta esmakordselt ülevaate Baltimaade äikesekliimast ja välgulöökide ajalis-ruumilisest jaotusest Põhja-Euroopas.
- Elurikkus ja looduskaitse
- 28. mai 2014
Äikesetormid kujutavad endast olulist ohtu nii inimeste elule kui varale. Tartu ülikooli doktorandi Sven-Erik Enno sõnul põhjustavad välk ja teised ohtlikud äikesenähtused parasvöötmes igal aastal olulise osa ilmaga seotud majanduslikest kahjudest.
Kasutades erinevaid andmeid, mis on kogutud meteoroloogiajaamade ja välgudetektorite võrgustiku NORDLIS poolt, tõi Enno välja, et keskmine aastane äikesepäevade arv ulatub kahest päevast Põhja-Norras 29,5-ni Leedu lõunaosas. Uuringust selgus ka, et viimasel kahel kümnendil on välgu löömise sagedus Eestis kasvanud. Kui aastatel 1990-1994 oli Eestis äikest vaid 10-15 päeval aastas, siis viimastel aastatel on see number olnud 20 ringis.
Välgudetektorite kogutud üheksa aasta andmeid analüüsides nähtus, et Eestis esineb tavalisest rohkem välku Kirde-Eesti piirkonnas, sh just Väike-Maarja ja Püssi kandis. „Kesk-Eestis on välku samuti keskmisest rohkem, Lääne-Eestis on seda esinenud rohkem Haapsalu piirkonnas. Kõige vähem on välku esinenud Mandri-Eestis Peipsi põhjapiirkonnas ja Jõgevamaa idapoolsetel aladel. Välku on suhteliselt vähe veel Tartumaa keskosas.“ Enno tõi välja, et äikesepäevade arv ja välgulöökide sagedus suureneb põhjast lõunasse: „Mida soojem, seda võimsamad äiksepilved võivad tekkida.“
Enim on äikest suvel ja pärastlõunasel ajal, kui päikesekiirgus on kõige intensiivsem. „Äikest on selgelt enam maismaa kohal, kuna see soojeneb tugevamalt kui meri. Baltimaades on mitmed kohalikud äikesemaksimumid seotud kõrgustikega, mis sunnivad õhuvoole tõusma ja soodustavad õhu püstsuunalist liikumist atmosfääris,“ rääkis Enno, lisades, et kõige sagedamini põhjustab äikest soe õhuvool lõunast või kagust, samuti madalrõhukeskme asumine uurimisala kohal. Kõige harvemini on äikest juhul kui Baltimaade piirkonnas asub kõrgrõhukese või valitseb põhjavool.
Perioodil 1950-2004 on äikese sagedus Baltimaades langenud, kusjuures suurim langus on toimunud ajavahemikus 1960-1990. Äikese sageduse vähenemine on seostatav pikaajaliste muutustega Põhja-Euroopa suvises atmosfääri tsirkulatsioonis. Perioodil 1960-1990 suurenes äikese tekkeks ebasoodsa põhjavoolu esinemissagedus ning vähenes äikest soodustava lõuna- ja kaguvoolu sagedus. Viimase 20 aasta jooksul on vaadeldavad vastupidised trendid ning äikese esinemissagedus on taas tõusnud. Tulemused näitavad, et Põhja-Euroopa ja Baltimaade äikesekliima on sarnane naabermaade äikesekliimaga.
Sven-Erik Enno kaitseb oma doktoritööd „Thunderstorm and lightning climatology in the Baltic countries and in northern Europe“ 29. mail 2014 algusega kell 10.15 Tartu ülikooli senati saalis.
Tutvu doktoritööga Tartu ülikooli DSpace keskkonnas.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
