Loopealsed kiirelt kadumas

Vähe on eestlasi, kes ei tea Lääne-Eesti kadakaseid karjamaid – loopealseid. Tundub, et need on alati Eesti rannikuala ja saarte juurde käinud. Ometi on needsamad kooslused Eestis hävimisohus. Nimelt sõltuvad loopealsed ehk alvarid otseselt inimtegevusest: nad on kujunenud ja aastasadu püsinud mõõduka karjatamise tõttu.

Niisuguseid ilusaid loopealseid pole enam palju alles jäänud.

Praegu aga suurt osa loopealseid enam ei majandata ning  nende pindala väheneb peadpööritava kiirusega. Kui karjatamine lakkab, püsib loopealne veel mõnda aega avatuna, ent peagi saavad kadakad ja männid võimust ning ala kasvab kinni.

Arvud on karmid. Kui 1930. aastate kaartide järgi oli Saaremaal ja Muhu saarel kokku 260 km2 loopealseid, siis 2004. aastaks oli neid järel vaid 78 km2. Praeguseks veelgi vähem. Seega on pindala kahanenud üle kolme korra. Ka alles olevatest loopealsetest majandatakse vaid üksikuid.

Ei kao mitte üksnes ilus vaade

Needsamad loopealsed on elupaigaks paljudele kitsalt kohastunud taime- ja loomaliikidele. Koosluse kinni kasvades, kui elupaiga pindala järk-järgult kahaneb, kaovad esmajärjekorras need liigid, kes vajavad suuremat elupaika ning kelle elutsükkel on kiirem.

Teadusuuringud on näidanud, et mingi liigi populatsioon ei sure välja kohe kui elupaik on muutunud sobimatuks. Paljude pikaaealiste taimeliikide puhul kulub aastakümneid kui mitte aastasadu enne kui viimased isendid jäänukpopulatsioonist kaovad. Seega näeb hiljuti kahanenud elupaigas tavaliselt selliseidki liike keda seal ala mõõtmete poolest enam olla ei tohiks. Sääraste liikide koguhulka nimetatakse elupaiga väljasuremisvõlaks.

Eriti kaua võib jäänukpopulatsioon maastikus püsida siis kui elupaik on jäänud vaid napilt väiksemaks populatsioonile pikaajaliselt vajalikust. Ometi pole üle kriitilise piiri ahenenud elupaiga populatsioon enam stabiilne: väljasuremisvõlg tuleb varem või hiljem lunastada.

Loopealsed mudelsüsteemina

Anu Tiitsaar uuris oma hiljuti valminud doktoritöö raames kuidas on Saare- ja Muhumaa loopealsete vähenemisele reageerinud päevaliblikad. Kuna loopealsete ajalooline ja praegune pindala on hästi teada, siis saab uurida kuivõrd on neile elupaikadele spetsialiseerunud liigid jõudnud juba maastiku muutustele reageerida: kas ja millistel loopealsetel leidub väljasuremisvõlga, st. liike, kes pikas plaanis sellesse elupaika enam elama ei mahu.

Päevaliblikaid leidub Eestis sadakond liiki. Neist 11 on Saare- ja Muhumaal spetsialiseerunud loopealsetele, st. elavad vaid selles elupaigatüübis. Doktoritöö näitas, et loopealsete liblikate liigirikkust mõjutavad nii elupaiga tänapäevased kui ka 75 aasta tagused mõõtmed. Seega elavad tundlikumad liblikaliigid nii mõnelgi uuritud alal „võlgu“, olles määratud hääbuma isegi siis, kui elupaiga seisund ei halvene. Tulemus on üllatav ja uudne: liblikate lühikese elutsükli tõttu eeldati seni, et nad surevad ebasobivaks muutunud aladel välja üsna kiiresti.

Varjatud oht elurikkusele

Elupaikade väljasuremisvõlast pole meil tihtipeale aimugi. Nii võime hetkel leiduva liigilise koosseisu põhjal hinnata selle elupaiga seisundit tegelikust paremaks. Ent stabiilsena tunduv olukord võib tegelikult olla vaid vari minevikust ning kaduda kui elupaiga seisundit aegsasti ei parandata.

Et loopealsetel ja muudes ahenenud kooslustes praegu elutsevad liigid alles jääksid, ei pruugi piisata vaid olemasoleva säilitamisest vaid neid elupaiku tuleb aktiivselt ka taastada ja laiendada. Muidu kaovad „võlas“ olevad liigid peagi ning elupaik – olgugi, et hooldatud  – võib jääda palju vaesemaks. Doktoritöö tulemused näitavad, et isegi kiire elutsükliga liigid võivad elupaiga muutustele reageerida pika viiteajaga. Seega peab looduskaitses olema eriti ettevaatlik, et keskkonnaseisundit mitte üle hinnata.

Anu Tiitsaare doktoritöö valmis Tartu Ülikooli zooloogia osakonnas Tiit Tederi juhendamisel 2011 aasta lõpus. Töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: dspace.utlib.ee