Taolise küsimuse esitas oma pealkirjas Soome majandusväljaanne Taloussanomat, mis kirjeldas tekstiilitoodete valmistamist Aasia riikides.

Kuigi tarbijad pole sugugi ükskõiksed selles suhtes, kas nende ostetud riided on valmistatud firmas, mis kasutab lapstööjõudu või ettevõttes, mille tööolud on eetilised, on tõele jälile saamine tekstiilitööstuse ülipikaks venitatud allhankeketis enam kui raske.

Puuvill toodetakse ühes riigis, värvitakse teises, kangas kudutakse kolmandas ja riided õmmeldakse kokku neljandas riigis. Pole välistatud veel ka see, et allhankeketti lisanduvad veel ka viies ja kuues lüli, mis lisavad särkidele näiteks kaunistused.

Soome Ametiliitude Solidaarsuskeskuse kohaselt ongi just pikk ja läbipaistmatu allhankekett põhjuseks, mis riidepuul rippuva särgi on suure tõenäosusega õmmelnud kas laps või allapoole vaesuspiiri elav Bangladeshi naine.

Keskuse kommunikatsioonijuht Jukka Pääkkönen lisas, et isegi tuntud kaubamärgid ei garanteeri, nagu oleks toode valmistatud eetilistes tööoludes. "Kui näiteks T-särk on valmistatud Fair Trade puuvillast, ei pruugi see veel tähendada eetilist toodet, kuna sellisest puuvillast õmmeldud särk võib olla valminud üsna halbades tööoludes,“ rääkis ta.

Samas ei pruugi ka toote hind näidata tarbijale seda, kas toode on valmistatud eetilistes tööoludes või mitte. Samas on selge, et kui toode on ikka väga odav, siis on selge, et keegi selles ketis ei saa toote eest ausat hinda.

"Idee järgi võiks T-särk maksta viis eurot, mis tähendab, et siis peaks selle valmistaja saama elamiseks piisava summa. Samas ei taga ka kallim toode, et see nii oleks," rääkis MTÜ Eetilise kauba eest juht Lotta Staffans.

Staffansi arvates moodustavad T-särgi valmistamise tööjõukulud vaid 0,5-1 protsent selle lõpphinnast.

Samas on aga paljud suurfirmad nagu näiteks Hennes & Mauritz ja Nike pingutanud selle nimel, et nende tooted valmiksid eetilistes tööoludes. Kuid siiski on jätkuvalt probleemiks madal palk, nii näiteks oli Bangladeshis 2010. aastal tekstiilitöötajate alampalk 29,60 eurot kuus.

See summa on aga jätkuval väiksem Maailmapanga määratud vaesuspiirist, mistõttu Bangladeshi tekstiilitöötajad peavad tegema ohtralt ületunde, et kuidagigi hinges püsida.