Meil juhtus lugu, nagu ühes vahvas kantrilaulus, mäletate küll, - "Minu vanaisa kell lebas nukralt laua peal..."

Sattusin Roderikule näitama oma isa uhket auhinnakella, mille ta koos Nõukogude Liidu kuldse meisersportlasemedaliga võitis. Kunagi, juba väga ammu, kuuekümnendail. Põnev, pimeduseski aega näitav, kaasaskantav, nahkvutlaris äratuskell oli vaiki olnud juba aastakümneid, ei hakatud vanale kellale enam remondiraha raiskama. Ära visata sellist reliikviat ka ei raatsitud.

Nüüd siis näitasin poisile, kuidas vanasid kellasid vedrude abil üles keerati, äratus tegi täitsa häält ka. Õpetasin seiereid pöörates natuke ka aeglasema ning kiirema osuti tööpõhimõtet ja sinna see asi jäigi. Mängisime. Mõne aja pärast Roderik ütleb, et - kuule, miski tiksub! Kuna toas oli ka teine kell, siis mis seal ikka imestada. Ometigi hakkasin ka mina kuulama, et on jah imelik, harjumatu heli toas pulsseerimas.

Ja nii ta siis töötaski, see, mitte küll vana meremehe, pigem "jõe- ja järvemehe" kell. Kalamehe kell, allveesportase kell, veepalluri kell, ujuja kell ja mis peamine, eluaegse vetelpäästja kell. Kell tiksus ja minul tekkis küsimus, keda nägi see kell ja uus aeg meie toredas Roderikus?

Kas väärilist veearmastajat hinge, töökat ja sportlikku tegelast, mantlipärijat minu isakesele, Ares Ahti Veeteele, kes 22.märtsil, rahvusvahelisel Veepäeval, oleks jälle oma sünnipäeva saanud tähistada, kui 2010 aasta hiigellumi poleks tal hinge seest välja võtnud.

Oleks tore küll, kui sellise mehe moodi mees Roderikust tuleks. Väga tore oleks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta