Laste loovuse arendamiseks on vaja luua eeldused vabaks mänguks. Kui lastel selleks võimalusi ei ole, siis toimub arenguks vajalik mängimine varjatult. Varjatud mäng on selgeks indikaatoriks, et korraldatud tegevused ei vasta laste vajadustele. Käesoleva artikli eesmärgiks on selgitada lühidalt ja väga praktiliselt nii lastevanematele kui lasteaia personalile, kuidas toetada loovat mängu või märgata selle puudumist. 

Minu eelmisel aastal läbiviidud uuring näitas, et lapsed leiavad võimalusi loovaks mänguks vaatamata lasteaiaprogrammi või -argitegevuste järgnevuste jäikusele. Loova mängu elemente võis täheldada igas päeva hetkes. Sageli mängisid lapsed salaja õpetaja korraldatud õppetegevuste ajal. Sellist salaja mängimist nimetaksin varjatud mängimiseks (hidden play), sest tegemist on õpetajate poolt otseselt keelatud tegevusega. Lastel peab olema aega ja õigus mängida neile olulisi mänge, see õigus on neile antud seadusega (tutvu täpsemalt Laste õiguste konventsiooniga www.lastekaitseliit.ee).  

Varjatud mängimist täheldasin toidulauas, „magamise” ajal, muusikatunni ootejärjekorras, õppetegevuste ajal jne. Minu hinnangul tuleneb varjatud mängimine laste arengu vajaduse mitte arvestamisest tegevuste ja päevakava planeerimisel - teema on ulatuslik, oluline ja vääriks kindlasti edaspidist täpsemat uurimist. Tundlikum õpetaja tajub kindlasti isegi, et eelpool toodud momentidel on raske rühmas laste tegelikke vajadusi arvesse võtta. Üheks põhjuseks on ilmselgelt personali vähesus. Piisava arvu täiskasvanute puudumist rühmas korvatakse lastele liiga rangete distsipliininõuete kehtestamisega. Lisaks on meie lasteaedades levinud, eelkõige personali töökorralduslikest aspektidest lähtuvad, nõukogudeaegsed päevakavad, mis on ammu vananenud ja vajavad kriitilist ülevaatamist.  

Kui vaadata meie tänaseid tegutsemismudeleid lasteaiarühmas, siis põhiline aeg laste vabaks mänguks on õueajal, hommikustel või õhtustel aegadel rühmas. Nendel aegadel saavad lapsed vabalt mängida, sest õpetajad on  reeglina hõivatud muude tegevustega. Hommikustel ja õhtustel aegadel on lapsed omaette, sest õpetaja tegeleb tundide ettevalmistamise, analüüsi või lastevanematega suhtlemisega. Õuealal on lapsed enamjaolt vabalt mängimas, sest õueala tegevuste planeerimine on minu kogemuse põhjal pigem erandlik, kasvatajad võtavad seda aega pigem kui võimalust lõõgastumiseks. Loovat mängu nendel aegadel piirab mängumaterjalide kättesaamatus, õuealadel on näiteks kättesaadavad peamiselt ainult liivakastis mängimiseks sobivad vahendid.  

Vaba loov mängimine saab ja võiks toimuda ka täiskasvanuga koos. Väga hea on mängida näiteks vesivärvide ja kriitidega, selline mängimine võib kesta päevi ja nädalaid. Lapsed proovivad, kuidas värvid segunevad, omavahel sulanduvad, kuidas sobivad jne jne. Õpetaja roll on aidata vahendite valimisel ja julgustada vabale tegustemisele, sest juba kolme-neljaaastaste laste puhul märkan püüdu täiskasvanule „sobivaid” lihtsamaid „õigeid” motiive joonistada (lilled, päike, maja, auto). Sellises loomismängus osalemiseks on tähtis vabaneda hinnangute andmisest, ootustest tulemustele ja hirmust materjalide „raiskamise” ees. Täiskasvanuna tunneme sageli, et meil on õigus hindavateks kommentaarideks laste tööde vaatlemisel, kuid sellega tuleks olla väga ettevaatlik. Iga lapse töö on kordumatu ja tulemuse võrdlemine mõttetu tegevus. Kõige selgemaks märgiks vabaduse puudumisest kunstivahendite kasutamisel on sarnased tööd lasteaiarühma seinal.           

Täiskasvanud saavad laste loovat mängimist toetada sobivaid materjale ja mänguasju valides. Heade lihtsate materjalide abil saab laste loovus tiivad, samas kui valmismänguasjad pigem kinnistavad kindlaid soorolle ja seavad vabale mängule piire. Mulle endale on alati meeldinud lihtsad erinevas suuruses ja kujuga puuklotsid. Neid peab olema palju, sest vastasel korral ei õnnestu ehitada linna ja suuri lennukeid. Selleks, et ehitada üks lennuk tuleb katsetada päevade kaupa. Lapsed mängivadki ühte ja sama asja läbi korduvalt, kui see on neile huvipakkuv ja arendav.  

Üheks loova ja vaba mängu paigaks on loodus. Metsas on alati vahendeid ja võimalusi, vaid vähesed lapsed ei oska looduses loovalt mängida. Ka neile on loomulikult oluline õppida olema looduses ja sellest inspiratsiooni leidma. Meie õpetajad korraldavad lastele mõnikord loodusesse õppekäike, mille eesmärgiks on tutvuda näiteks kevadlillede jt programmist tulenevate momentidega. Sageli võib märgata, kuidas lasteaiarühmad marsivad paarikaupa käest kinni hoides läbi parkmetsa mööda asfalteeritud teerada. Hiljem joonistab iga laps ühe lumikellukese, täpselt etteantud võtmes. Sellisel looduses käimisel puudub loovusele koht.  Lastel peab olema aega ja vabadust, et leida endale tegevusi mis oleksid tõeliselt arendavad. Norras peetakse lastega looduses viibimist äärmiselt oluliseks ja paljudel lasteaiarühmadel on oma nn „koht” kuhu nädalas korra või kaks terveks päevaks mängima minnakse. Seal on lastel omad mängud, mis järgnevad ja pidevalt edasi arenevad. Lastel tekib eluaegne huvi looduse vastu ja soov metsas viibida, hingata looduserütmides.  

Üheks kõige põnevamaks ja kättesaadavamaks loovaks mängumaterjaliks on pori ja poriloigud. Vihmaste ilmadega on lastel õuealal alati palju toimetamist. Populaarseks muutuvad ämbrid ja kühvlid, ka suuremad lapsed on äkitselt ämbrid käes vaikselt nohisedes poriloikude ja mülgaste ümber koondunud. Vihm on justkui võluvägi, mis paneb loovuse voolama. Kui ainult panna selga sobivad riided, sh ka täiskasvanutel, on vihmaga õues mängimine lastele parimaid elamusi üldse.  

Nii lapsevanema kui õpetajana tuleb meil õppida märkama laste huvisid ja arenemist mängus. Selleks on vaja vaadelda laste vaba mängu ja lasteaias seda ka dokumenteerida. Hea on kasutada filmi- või fotokaamerat. Tänapäevaste arvutiprogrammidega on digitaalse materjali töötlemine kerge ja kiire. Teisalt on oluline meeles pidada, et lastel on õigus anonüümsusele ja pildimaterjali kasutamisel tuleks paika panna eetika nõuded. Hea on lastevanematega eelnevalt kokkuleppida, kuidas materjale hiljem kasutakse. Paljudes Euroopa riikides on sellel teemal käimas avalikud debatid.     

Lastel on õigus ja vajadus vabalt mängida. Meie roll täiskasvanutena on leida selleks aega ja vahendeid ning lapsi toetada. Igasugused viited õppekava sunnile ja kohustusele on kohatud ja põhjendamatud. Meie lapsed tahavad loovalt joonistada, ehitada, mängida ja elada õnnelikult igas hetkes. Varjatud mäng on täna meie lasteaedade argipäev. Lapsed mängivad salaja voodites tekkide all ja esikukappide vahel. See on tunnistuseks, et meil täiskasvanutena on vaja enda tegevusi ümber mõtestada ja leida uuesti kontakt oma lastega. Lasteaed ei tohiks olla väike kool, tehas ega vangla, vaid peaks olema lastele justkui teiseks koduks.