Mitte ammu aega tagasi sai ühe mu tuttavaga räägitud lapsepõlvest ja seiklustest loomadega. Ta pajatas, kuidas ta lapsena päästis üksi kodus olles mullika lõhki minekust. Tulid siis minulelgi meelde igasugused seigad ja mälestused oma plikapõlvest.

Meil töötas ema ju vasikatalitajana. Olime väikesest peale nende loomadega ninapidi koos. Õppisime kõike ema kõrvalt. Tavaliselt toodi vasikad kevadel autoga karjamaale. Nad olid siis nii väikesed ja kondised. Autojuht ja veel üks kaasas olnud mees tõstsid neid tavaliselt süles autokastist alla rohu peale. Seal nad siis passisid ühes pundis ja värisesid hirmust alguses. Tasapisi harjusid nad meiega. Tuli vist teadmine, et meie käest saab süüa.

Igal kevadel, kui vasikad karjamaale lasti värske rohu peale, ja iga suve lõpul, kui hakati segadist vasikatele söögiks tooma, oli niinimetatud kriisiaeg. Kardeti, et loomad söövad end lõhki. Värske toit ei seedinud nii kiiresti ära ja võis loomadel tekitada gaase. Meid, lapsi kamandati siis vasikaid valvama. Pidime vaatama, kas keegi neist ei lähe ebaloomulikult punni. Saime siis kodutöödest priiks ja mis meil viilimise vastu sai olla. Enamiku ajast jõlkusime niisama vasikatega koos.

Aga oli ka halbu olukordi, kus tuli jalgadele valu anda ning kodust kiiresti abi kutsuda. Toiduõli ja söögisooda oli meil kodus alati tagavaraks. Need olidki ainukesed ravimid selles olukorras. Hädas olev loom sai siis kähku kinni püütud ja soodavesi sisse ning toiduõli ka peale veel joodetud. Seejärel viidi loom küüni ning meie, lapsed pidime seal seda vasikat jooksutama senikaua, kui tal gaasid välja tulema hakkavad. Polnud siis vahet kummast otsast.

Ega see meeldiv tegevus polnud. Alguses jooksed ennast vasikat taga ajades hingetuks ja siis peeretab ta sulle veel suisa näkku. Vähemalt teadsid seepeale, et enam palju joosta pole vaja. Varsti hakkas ka vasika punnkõht vähenema ja kui loom normaalse välimuse oli tagasi saanud, lubati ta jälle teiste hulka. Hea oli, kui sellega asi piirdus. 

Mäletan üht vahejuhtumit, kus vasikatele toodi segadist söögiks ette hoiatamata. Meie kodu ei olnud ju loomade aediku juures. Ema ei teadnud midagi karta. Olime rahulikult kodus ja kaks looma olidki end lõhki söönud. Kui me kohale jõudsime, tuli vennal neile teha hädatapmine. Siiani on mul veel meeles nende loomade rebenenud nahk kõhu peal ja rebenditest paistis roosa liha välja.

Kole vaatepilt, aga teha polnud enam midagi. Siis ju ei olnud telefone. Kiire teate edastamiseks oli kodus ainult jalgratas. Nii sõitis ema kiiresti kolhoosi kontorisse ja vennal tuli nende loomade piinad lõpetada. Muidugi olid niisugused olukorrad erandiks. Enamik kordi lõppes asi ikka õnnelikult. Vasikad said päästetud.

Veel on sellest ajast meeles, kui keegi käis salaja meie vasikate kopli väravat lahti tegemas. Pärast tuli küla pealt loomi taga otsida. Õnneks olid meie ema hooldada olevatel mullikatel sisse harjunud juba komme, et kui ämbrid kolisevad, antakse ka piima. Ema taipas selle ära ja tagus ainult ämbreid kokku ning vasikad tulid ise küla vahelt tagasi. Hirm oli küll, et ei teadnud ju, mis pahandust loomad külas võisid teha. Kaebama keegi ei tulnud ja sellega asi piirdus. Kolhoosi kontoris ka keegi ei käinud keelt kandmas.

Vasikate jootmiskoha kõrval oli maja, kus elas üks mammi oma lapselapsega. Pärast tuligi välja, et see viieaastane poiss käiski väravat avamas ja muidugi läksid loomad siis kolama, kui tee oli vaba. Kes oskas arvata, mis selle jõnglase arus oli, et sääraseid tempe tegi aeg-ajalt. Ju otsis temagi seikluseid, aga asi läks käest ilmselt ära ja parem oli siis koju pageda.

Kord kuus käidi vasikaid kaalumas. See oli ka omaette tsirkus. Kohale sõitis auto, mille kastis oli kaal. Mehed vinnasid kaalu köitega kastist alla. Meile, lastele anti käsk kätte kõik vasikad kuuri ajada. Kui loomad olid koos seal saras, pandi ukse ette kaal ja selle peale väike aedik. Kaalu rihtimisega läks hulk aega. See pidi ju täpselt paigas olema ja ei tohtinud loksuda. Siis aeti kõik vasikad ühekaupa kaalupeale aedikusse. Zootehnik pani kaalu näidud kirja. Igal loomal oli kõrvas sälgud, mis tähendasid tema numbrit. Zootehniku proua oskas täpselt neid numbreid lugeda. Meie jaoks olid need ainult ühed augud ja sälgud.

Loomade juurdekasvust olenevalt sai ema oma palga. Ka meile tuli siis mingi taskuraha jooksmise eest. Siis oli vähemalt stiimul seal lipata ja vasikaid taga ajada. Eks sügiseks olid kondistest vasikatest saanud ilusad prisked loomad. Siis tuli loomad jälle lautadesse ajada. See toimus juba kooli ajal ja meid jäeti selleks päevaks ikka koju.

Mullikaid ajama oli kutsutud hulk inimesi. Mäletan, et ema läks oma ämbrite kolinaga karja ees. Mullikad lausa jooksid emale järele. Meil jäi üle vaadata, et ükski loom karjast maha ei jääks. See ei olnud suur vaev. Kõndisime lihtsalt karjale järele, aga emal oli raske. Ta pidi pool teed suisa jooksma, sest vasikate tempo läks vahest ikka päris kiireks.

Kui kõik loomad olid laudas ja kinni pandud oma kohtadele, tõi zootehniku proua oma autost välja suure tordi ja see lõigati lahti. Ilmselt see oli karjaajamise tort. Kõik osalised said seda süüa. Mida sa veel oskad tahta? Saad koolist poppi teha ja antakse torti ka. Eks see oligi rohkem laste meelitamiseks mõeldud.

Niisugused olid siis minu nostalgilised mälestused vasikate ja mullikatega seoses, kui ema veel kolhoosis töötas.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta