Suurel osal eestimaalasest on konto mõnes suhtlusportaalis, neist populaarseim ilmselt Facebook, millel meie riigist pärit kasutajaid üle poole miljoni. Kasutajate hulka arvestades on ilmselt paratamatu, et ette tuleb ka probleeme ja mitte kõige nutikamaid otsuseid. Veebikonstaablina puutun igapäevaselt  kokku just selle kurvema poolega ning näen, kuidas teadmatusest või mõtlematusest sünnib inimesele palju pahameelt ja tüli.

Mõtle, mida avaldad

Üks peamisi soovitusi, mida veebikonstaablite kogemusest anda, puudutab info avalikustamist. Sõpradega piltide ja info jagamises ei ole iseenesest midagi halba, kuid pahatihti ei tea kasutajad enam isegi, kes täpselt nende 500 ja enama sõbra seas on. Halvimal juhul on info kättesaadav absoluutselt kõigile, kes internetti satuvad.

Jätame kõrvale selle, et peoseltskonnas geniaalsena tunduvaid fotosid on ju tegelikult lihtsalt piinlik jagada kliendiks oleva ettevõtte tippjuhi, kaks aastat tagasi möödaminnes sõbraks lisatud ajakirjaniku või suguvõsa väärikamate liikmetega. Asjad, mida saab korda ajada vabandamise ja punastamisega, on küll ebamugavad, ent suhteliselt ohutud. Ometi võivad needki maksta kas hea lepingu, töökoha või rikkuda sõbrasuhteid.

Privaatne info jääb silma kurjategijatele

Politseinikuna teeb aga muret see, et enda tegemiste kohta piiramatult infot jagades antakse oma elust väga hea ülevaade ja seda ka halbade kavatsustega inimestele.

Kas iga portaali kasutaja ikka peab nägema kõiki Teie lisatud uuendusi? Minnes perega pikemaks ajaks reisile, algab reisi jäädvustamine tihti juba lennujaama kontrollitsoonist ning viimane kui üks pilt läheb koheselt värskete muljetega interneti üles. Sealsamas reisifotode kõrval on pildid lastest, kassidest-koertest, külaliste võõrustamisest ja muudest kodustest tegemistest. Need kõik on tehtud nutitelefoniga ja igaks juhuks lisatud ka kaardile, et kõik näeksid kus foto tehtud sai.

Tervisesportlased sihikul

Samamoodi reedavad oma kodu asukoha ka tõsised tervisesportlased, kes treeninguid püsivalt nutitelefoniga salvestavad ning marsruudi koos kõigi strateegiliste andmetega maailmale nähtavaks muudavad. Kui inimesel on logitud ja kõigile nähtavad paarkümmend jooksu- või rattatreeningut, mis kõik algavad tema kodu juurest, siis saab nende andmete alusel üsna lihtsalt teada, kus, kunas ja kui pikalt inimest tavaliselt kodus ei ole. Treeningrakenduse käivitamine kodu juurest annab kuritahtlikule inimesele võimaluse streetview abiga ka majale „eelluure“ teha ja oma tegevust selle ümber planeerida.

Ei saa küll öelda, et selline ohvrite otsimine oleks täna varaste poolt tavaline käitumisviis, ent neid näiteid on. Kindlasti võiks aga see lihtne mõttekäik panna inimesed oma konto privaatsussätetega tutvuma. Viimased on välja mõeldud juht selleks, et jagada isiklikku infot just nendega, kes tõesti lähedased. 

Kellega mida jagada?

Päriselus suheldes saab juhututtava „Kuidas läheb?“ küsimus enamasti napi vastuse. Traumade kirjeldusi, õnnestunud pannkooke, kasside suursaavutusi ja raskeid pohmelle jagatakse vaid väikese ringiga inimestega, sest tundub justkui see teistesse ei puutuks. Facebookis käitutakse aga risti vastupidi - avaldatakse kõike, detailselt ja üha automaatsemalt ning võimalikke tagajärgi läbimõtlemata. Ometi tuleks iga postituse korral tõsiselt kaaluda, millist infot jagada ja kellega.

Facebookis on see ka kasutajale suhteliselt lihtsaks tehtud  - iga postituse puhul saab valida privaatsusastme: kõigile nähtav, sõpradele nähtav, ainult endale nähtav ja on võimalus suunata postitus ainult konkreetsele grupile või isikule. Neid sätteid tuleb inimestel kasutama õppida ja mitte karta.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta