Tõttasin kord läbi küla ja ei vaadanud seda tehes kordagi kummagile poole teed ehk küla poole. Eemal kahe küla rajal ootas viupesa kuuses ja heinamaaserv.
- Marek Vahula lood
- 2. veebruar 2024
Otsisin väsima hakkavast suvest midagi erilist ja ei saanudki petta. Kuusest viupesast läksid noored viulapsed lendu ja vanalinnud said pahaseks minu peale.
Kui tühja pesa ülalt võrast leidsin, jätsin selle sinnasamasse ja olin hoopis heinamaal, mis kui mängumaaks loodud. Viunoored olidki lagedal ja ma sain nad mõlemad kätte. Kumbki neist sai kärpapuule sätitud ja sinna nad vanalinde ootama jäidki minust. Viupoegade mäng kestis kõigest pool tunnikest. Ja sinna aasale üks suvehetk jäigi.
Mälestuseks võtsin kaasa vanalindude hoiatavad hüüded ja kahe viunooruki küsivad pilgud. Et miks nad nii kodunt pidid lahkuma ja miks nad heinamaalt üles korjati.
Poisike tahtis head ja tegi alustuseks hoopis halba. Ja siis tahtis ta jälle head ja panigi viunoored maast kõrgemale kärpapuudele. Et ei tuleks rebane ning noori õnneks ei võtaks. Nii mõtles toona minu poisipea ja poisikeste mõtted on ju alati nii ja naasugused.
Uduküla, 1986.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
