Maailmas on vähe igavesti kestvaid asju, neist üks tundub olevat inimkätetööna loodud tavaline kilekott. Anneli Ohvril (JCI GO KODA) tutvustab needuse iseloomu ja kutsub üles plastikut boikoteerima. Asjade tassimiseks on ka teisi võimalusi.

Tavaline kilekott laguneb looduses hinnanguliselt tuhat aastat, kuid sedagi vaid järjest väiksemateks tükkideks. Kilekott ei kõdune ja võime öelda, et iga toodetud plastitükk on maailmas ikka veel alles. Kas ehedal või taastoodetud kujul.

Kilekotid on meie mugava maailma üheks lahutamatuks osaks. Kilekott on pensioniealine, napilt 76-aastane, kuid saanud tänases maailmas prügi sünonüümiks. Teda on hakatud paljudes riikides nimetama valgeks needuseks.

Kuidas saab kilekotist killerkott?

Kilekotid lagunevad soodsates tingimustes väiksemateks tükkideks, mis pakuvad surmavat peibutustoitu lindudele, loomadele ja kaladele. Toidu järele lõhnavad kilekotid meelitavad loomi, väikseid tükke söövad kalad planktoni pähe ning linnud takerduvad neisse tihti. See põhjustab igal aastal miljonite elusolendite piinarikast surma.

Ka inimesed pole puutumata jäänud. Kui kummiliiminuusutajad kõrvale jätta, siis on teada juhtum Bangladeshist, kus kilekottide süül tekkis kanalisatsiooniummistus. Selle tagajärjel tekkinud uputuses hukkus tuhandeid inimesi.

Eestis võetakse igal aastal kasutusele umbes 7000 tonni kilekotte. Kahjuks jõuab sellest prügist palju loodusesse, mille tunnistajaks olid ka paljud prügikoristusaktsiooni talgulised eelmisel aastal. Killerkotte leiab nii metsast, rabadest kui ka merest.

Kilekotid on igavesed

Heakene küll. Eestlased on mõistlik rahvas. Lepime kokku, et viskame kõik kilekotid prügikasti ja saadame need prügimäele. Sinna saadetud kilekotid, ka prügikottidena, litsutakse tihedasti muu prügiga kokku. Sinna ei pääse kilekottide lagunemiseks vajaminevat valgust, ultraviolettkiirgust ega hapnikku. Mis tähendab, et prügimäele saadetud kilekott jääb sinna nüüd ja igavesti. Aamen.

Maailmas võetakse kasutusele miljon kilekotti minutis (!) ehk siis sama tempoga peaksid nad loogiliselt ladestuma prügimägedele. Kujutate ette prügimäge, mis kasvab miljoni kilekoti võrra minutis. Kahjuks jagub maailmas fossiilseid kütuseid, millest kilekotte tehakse, piisavalt selleks, et terve maakera katta ühtlase paksu plastikihiga.

Biolagunevad kilekotid – uue aja “öko-suuha”

Hästi, aga teeme siis selliseid kilekotte, mis lagunevad. Üheks võimaluseks on valmistada kilekotte materjalist, mis oleks bakteritele meelepärane. Näiteks maisitärklisest. Need kilekotid on loodusele ohutud, kuid nende miinuseks on kõrge hind ja väike vastupidavus. Et vähest vastupidavust kompenseerida, on kasutusele võetud kiirendatud laguprotsessiga kilekotid, mida Eesti jaekettideski keskkonnasõbraliku variandina välja pakutakse. Kiirendatud laguprotsessiga kilekottide puhul on polüetüleenmaterjalile lisatud taimseid molekule. Soodsas keskkonnas söövad bakterid taimse päritoluga molekulid ära ja tulemuseks on poorne polüetüleenmaterjal, mis laguneb paari aastaga väiksemateks tükkideks. Tundub hea.

Kuid tegemist on puhta “öko-suuhaga”, sest kilekotti me tõepoolest enam mõne aasta pärast ei näe, kuid plastmass jääb loodusesse alles väikeste tükkide kujul. Need tükid kujutavad ohtu loomadele, lindudele ja kaladele. Samuti ei kao see mullast kuskile. Näiteks Hawaii randadelt võetud liivaproovid sisaldasid 72% plastjäädet.

Maailmas taaskasutatakse kilest vaid murdosa

Järgmise hea lahendusena tundub plasti ümbertöötlemine. Kuid seegi pole nii lihtne. Ümbertöödeldud plast ei ole kunagi sama heade omadustega kui puhta toorme põhine. Plasti kokkukorjamine elanikkonnalt on keeruline ja kilemassis on palju sellist materjali, mis raskendab ümbertöötlemist. Näiteks, mida erksavärvilisem on kilekott, seda raskem on seda ümber töödelda, seda kilekoti peal kasutatud värvainete tõttu. Pinnuks silmas kõikidele plasti ümbertöötlejatele on ka eelpoolnimetatud kiirendatud laguprotsessiga kilekotid. Need kotid ei sobi ümbertöötlemiseks, kuid neid on ääretult keeruline eraldada ülejäänud kilemassist. Kokkuvõttes jõuab kogu plastitoodangust taastootmisesse vaid umbes üks protsent.

Allikas: KesKus, juuni 2009