Mitmetes asumites üle Eesti saavad iganädalaselt kokku mõned autod ja terve hulk inimesi. Pagasiruumid avatakse ja algab piima, leiva, juurvilja, liha ja muu toidukauba müük. Kõik see kestab tunni või paar ja peale seda vilistab platsil jälle tuul, nagu poleks midagi olnudki. Mis juhtus ja mis see oli?

Ei ilmunud ühtegi kuulutust ega räägitud toimuvast raadios või kohalikus lehes. Tegu oli Otse Tootjalt Tarbijale ehk OTTi kaubakohtumisega. Mõnel pool on OTTil juba ka toiduait ning seal inimesed enam külaplatsil külmetama ei pea, vaid saavad sama asja ära ajada siseruumides.

Turge ja kaubavahetust on aga ennegi nähtud ja tehtud, seega tekib küsimus, kas talukaupade müük pagasiruumist on jätkusuutlik ja mis on selle mõte? Tegelikkuses näeme selliste kokkusaamiste näol aga üksnes jäämäe tippu. Inimesed, kes neil kohtumistel käivad ning toiduainete mugavalt poest ostmise asemel need hoopis oma kodukandi talunikelt tellivad, teevad seda teadvustatult. Enamik neist teab kindlalt, et toetades kohalikku tootjat ja ettevõtlust ning luues kogukondlikke sidemeid, tervendab ta maailma – meie looduskeskkonda – ning kannab hoolt ka iseenda tervise eest.

Selle üle, mida tähendab kohalik kaubavahetus või selle vähesus majandusele, mõtiskleb tuntud publitsist ja raamatu “Globaalpohmelus” autor Kaupo Vipp

Milline on Teie arvates kohaliku kaubavahetuse mõju riigi majandusele (pean siinkohal silmas seda, kui tootja või teenuse pakkuja saab turustada enda tooteid/teenuseid peamiselt kogukondlikul tasandil (külas, asumis) või ka laiemalt oma koduriigis)? Milline võiks olla lokaalsema tarbimise mõju majandusele, kui see kasvaks ühtlaselt terves maailmas?

Tööstusajastu loogika muutis radikaalselt iga oma mõjusfääri haaratud kogukonna elu. Juba käsitöötsunftide ilmumise ajaks oli selge, et tootmist on kasumlik geograafiliselt kokku koondada, lähtuvalt toormete, tarbijate ja ka sobiva tööjõu leidumisest. Aga 20. sajandi jooksul ei piirdunud taolise kontsentreerumise jätkumine enam ainult linnastumissurve plahvatusliku kasvuga, vaid omandas globaalsed mõõtmed. Tänapäeval leidub isegi selliseid kaupu, mida toodetaksegi ainult maailma ühes kindlas geograafilises punktis. Juba 1950. aastatel imbus sama loogika ka põllumajandusse. Enda tarbeks toidu kasvatamine asendus sordiaretuslikult ja keemiliselt efektiivistatud ning tööstuste eeskujul mehhaniseeritud suurtootmisega, põhjenduseks maailma üha kasvav toiduvajadus.

Tänaseks ongi maailma riikide kogutoodangust juba ligi 70% valmistatud ekspordiks. Koos sellega on ülioluliseks muutunud rahvusvahelise transpordi ja rahanduse roll. Riikide tasemel rõhutatakse ekspordi tähtsust ja otsitakse tasakaalu väliskaubanduses. Nagu iga üksik pere, ei saa ka riik olla kestlik, kulutades sisseostudele rohkem, kui see enda töö müügist teenib. Varem reguleeris enamik riike seetõttu sissevedu tollimaksude ja muude imporditõkete abil. Kuid masstööstuse korporatiivne loogika on pisut teine – tee töö seal, kus kulud võimalikult väikesed, ning müü seal, kus võimalikult kasumlik. Selleks on otstarbekas riigipiiride kaubandustõkked kaotada, masstootmise hinnaeelisega kohalik toodang turult välja suruda ja ka tarbijate muud valikukriteeriumid enda kasuks kallutada.

Suurtootjate survel on viimastel kümnenditel toimunud palju enneolematuid muutusi. Näiteks pole tarbijaile enam peamine tööstustoodete vastupidavus, vaid nende uudsus ning hind. Kiirelt muudetud moetrendid tingivad isegi kasutuskõlblike toodete asendamise uutega. Tootja ei peagi investeerima toodete kvaliteeti nende vastupidavuse mõttes, sest üldine müügikogus tõuseb selletagi. Ka toiduainete puhul tehakse enamus tarbimisotsuseid hinna ja vaheldusrikkuse järgi ning siingi domineerib kaugelt tarnitud masstoodang. Korporatiivne surve on imporditõkete asemele toonud ekspordi doteerimise ja hind on otsustajaks. Seda isegi juhul, kui kaupa sealjuures kasvatamiseks, transpordiks ja säilitamiseks keemiliselt sedavõrd töödeldakse, et nii Maroko kartul, Hispaania kurk kui ka Poola õun kipuvad täpselt sama maitsega olema. Lisatoetusteta kohalikel väike- ja/või mahetootjatel on sellise hinnatasemega väga keeruline konkureerida.

Kui ananassi või banaani puhul on kaugelt importimine arusaadav, siis teravilja, kartuli või liha puhul tekitab see üha enam küsimusi. Sama käib tööstustoodangu kvaliteedi ja tootmisviiside kohta. Üha teadlikumad ollakse globaliseerunud masstootmise ja transpordi rollist elukeskkonna, kultuuritraditsioonide, tervise jms halvenemisel. Tajutakse vajadust põhimõtteliselt uue paradigma järgi, milles globaliseerumise asendaks lokaliseerumine, otsuseid langetataks inimeste ja kogukondade huvides, mitte kasumit ja raha silmas pidades ning WTO poolt juhitud vabakaubanduse asemel seataks eesmärgiks kohalike mikrotootmiste ja väiketalude areng ning toidualane sõltumatus. On hakatud mõistma, et lokaalsem tootmine ja tarbimine säästaks keskkonda ja toormeid, parandaks väliskaubandusbilanssi, tooks töökohti "odavriikidest" tagasi, taastaks kaupade kvaliteedil põhinevat konkurentsi, taasasustaks meie maapiirkondi, vähendaks rämpstoidu ning keemiaküllusega kaasnevaid toitumishäireid ja allergiaid, pidurdaks sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu, arendaks mikroettevõtlust, kahandaks sotsiaaltoetuste vajadust, toetaks kohaliku kultuuri säilimist jne.

Toodete omahind väiksema tootmismahu puhul paratamatult kasvab. Aga seda kompenseerib raha ringlemine kohaliku tarbimise-tootmise-teeninduse võrgustikus, selmet rännata otsejoones piiritaguste suurkorporatsioonide kätte. Lisaks saaks kohalikud kogukonnad muutuda ülemaailmsete kriiside suhtes vastupidavamaks, mõnel puhul lausa resistentseteks. Kõige keerulisem, kuid ideaalis hädavajalik, oleks seejuures välisest otsesõltuvusest vabanemine ka rahandus- ja pangandusküsimustes (näiteks kogukondades toimiv paralleelraha, ühistuline pangandus, kindlustus jms). Seda, mida riik tänase olukorra reguleerimiseks ette võtta ei saa/suuda/taha, võib saavutada tootjate ja tarbijate ühistegevuse kaudu. Lokaliseerumine saabki olla vaid rahva enamuse mõtteviisi muutuse ja teadlike (tarbimis)valikute tulemus. Riigikeha tegutseb seni hoopis vastupidises suunas.

Kuidas saaksid lokaalsema mõtteviisi laialdase leviku korral hakkama linnad ja suurlinnad, kelle tänane elukorraldus toetub odavate eksportkaupade sujuvale liikumisele?

Kui saavutataks läbimurre enamuse mõtteviisis, asuks tsentraliseerimise loogika iseeneslikult lagunema. Linnade suurus ja osatähtsus langeks ning optimeeruks traditsioonilisemate väärtuste juures. Linnastumise plahvatuslik kasv on ajaloolises mastaabis ju ülivärske nähtus. Vastupandamatuteks tõmbekeskusteks kujunesid linnad eelkõige tootmise tsentraliseerimise tulemusena – oludes, kus deviisiks sai "rohkem ja odavamalt asju" ning samas toimus rahvaarvu ülikiire kasv.

Kui "rohkem asju" poleks enam igaühe universaalne peaeesmärk ning kui kvaliteet, kestvus ja eluümbruse säästmine suudaks üles kaaluda imperatiivi "odavamalt", taanduks koos vananenud mentaliteediga ka masstootmise tekitatud tsentraliseerimissurve. Kui elu väljaspool linna kindlustaks lisaks töö- ja eneseteostusvõimalustele ka parema elukvaliteedi, muutuksid tänased tõmbekeskused hoopis tõukekeskusteks,. Loomulikult ei saa siin elukvaliteeti mõista kitsalt tänaste "linnamugavuste" tähenduses. Lokaalse mõtteviisi tooniandvaks muutumine looks sõnale "elukvaliteet" uue sisu, mida paljud juba praegugi mõista ning hinnata oskavad. Linnadele kuulub igas tsivilisatsioonis kindel funktsioon, ent detsentraliseerumise tulemusel ei mängiks seejuures enam pearolli masstootmisest kurnatud palgatööliste kasarmuks olemine, nagu täna.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta