Ühe linnu seiklused võtsin küla lähedastelt maastikelt oma eluväljadele kaasa.
- Marek Vahula lood
- 4. juuli 2022
See igavuse peletaja raudkull oli see, kes varblase või linnujahti pidas ja uskumatuid etendusi vahel korda saatis. Kui ta jälle silmapiirile ilmus ja uue vajaliku kõhutäie nimel kõigeks valmis oli. See õhtupoolikute linnutants, mida vabal ajal lõin, tegi minust ühe otsija ja leidsin endale õhuakrobaadist sõbra, raudkulli enese.
Alati ilmus ja ilmub ta ootamatult ning nii, et tema saaklinnud seda ei tea ega oodatagi ei oska. Ainuke, kes selle väikse röövlinnu mõtteid lugeda üritas, olingi mina. Ootamatult välja ilmuv kull sai päeva lõppude igavuse peletaja nime endale külge.
Ta seikles lauda juures ja pargipuudel ja maja lähedal sirelihekis ning enamasti sai seda, mida soovis, väikse varblase või kellegi teise kõhutäiteks. Kevade poole ta silmapiirilt mul kadus, kuid sügise keskpaik tõi ta jälle laululindudest tühjaks jäänud metsast inimasustuse lähedale seiklema. Minu terane silm jäigi teravaks ja ka suurtel elumaastikel ja ühe väikse suleröövli seikluseid kogunes palju, nii, et lühidalt nad nüüd kirja panin.
Neeruti, 1982.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
