Meister Yongsheng Sheng on ametlik Hiina Bozhou linna võitluskunstide kooli esindaja ning ta omab ka Eesti Olümpiakomitee IV kategooria Wu-Shu treenerkutsetunnistust. Hiinas on talle omistatud kategooria Wushu 5 duan. Bioneer küsis tai chi meistrilt mõned küsimused.

Minu kodulinna Bozhou’d kutsutakse wu shu võitluskunsti linnaks ja seal lähedal asub Shaolin, kus elavad ning õpivad mungad. Tolleaegsed keskkonnaolud tingisid võitluskunstiga tegelema hakkamist juba varajasest lapsepõlvest peale.

Alustasin tõsisema wu shu õppega 13-aastaselt ning juba 23-aastaselt saatis mind suur edu – minust sai oma rajoonis tao mõõga vormi esitlusega tsempion. Peale tšempionitiitli saavutamist ning sellele järgnenud õppe läbimist Shaolini kloostris, arvasin end olevat parimas vormis – võin julgelt öelda, et minu wu shu võitluskunsti oskused tegid mulle au.

Asjalood aga kulgesid veidi teisiti - nimelt enesele ootamatult kohtasin ühte vana tai chi meistrit Tian ’i. Me proovisime võidelda, et välja selgitada, kes jääb peale. Kuna Meister Tian võitis, siis tundsin, et tai chi võitluskunst on tõhusam ning hakkasin selle vastu huvi tundma, alguses küll tagasihoidlikumal viisil.

Tõsisem huvi tekkis minul tai chi vastu alles 40-aastaselt, kui ma wu shu võitluskunstiga tegelemise käigus oma selgroo paigast väänasin. Kuna peale selgroo vigastust polnud võimalik wu shuga tegeleda, siis hakkasin end tai chi liikumise abil ravima. Tegelesin tai chi ’ga intensiivselt iga päev. Kolme kuuga oli selg taas korras. Peale seda tundsin, et enam tai chi ’st loobuda ei saa, see ala oli mulle väga hingelähedaseks saanud. Nüüd tegelen tai chi ’ga iga päev, nii hommikul kui õhtul.

Kuidas Te Eestisse sattusite?

Aastatel 1990 kuni 1994, kui ma Hiinas Bengbu Linnavalitsuses linnapea abina töötasin, tehti mulle ettepanek siirduda välismaale tööle - Hiinas toodetud kaupu turustama. Esimeseks peatuskohaks sai olema Venemaa, millele järgnevalt tulin aga edasi Eestisse. Tänu Eestis asuva Hiina saatkonna turundamise osakonna ülemusele sain teada, et siin Eestis on soodsamad tingimused kaubavahetusega tegelemiseks ja firma loomiseks ning kuna mulle ka siinne eluolu meeldis, siis ma otsustasingi siia Eestises jääda. Kõik see toimus 1994. aastal.

Mida annab tai chi harrastajale?

Tai chi on minu meelest üks parematest spordialadest, kuna ta on tervisele kasulik, ta tervendab. Tai chi on rahulik ja aeglane sport. Tai chi ’st kui spordialast ei teki kehalisi vigastusi nagu muudel spordialadel seda juhtub. Tai chi on inimesele nagu kehamassaaž. Sellepärast öeldaksegi, et tegelemine tai chi ’ga tähendab enese jaoks arstiks olemist.

Noored võivad ja saavad tegeleda spordiga tugevalt aga peale 30 aastat hakkab inimesel juba jõud kahanema. Peale 40 eluaastat ei ole inimestel lihased enam nii pehmed nagu lastel, lihased muutuvad puisemaks ega ole enam elastsed. Sellepärast on inimestel vaja sellist mugavat spordiala, mis abistab. Olen kuulnud inimesi rääkimas, et nad jooksevad iga päev poodi toitu ostma ja siis toimetavad köögis või koristavad, et see olekski nagu nende sport, et sellest piisab. Tegelikkkuses see ei ole nii. Tegelemine tai chi ’ga tähendab täielikku keskendumist oma kehale, seega toimub tegelemine vaid oma tervisega. Selles mõttes on need tegevused – poe vahet jooksmine ja spetsiaalne treenimine – täiesti kaks erinevat asja. Tegelemine tai chi’ga tähendab eneses ka tasakaalu leidmist, mis tagab hingierahul.

Eakate inimeste jaoks on tai chi just parim spordiala. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et siinsed noored ei armasta eriti nii rahulikku spordiala. Noored tahavad kiirelt liikuda, hüpata. Aga näiteks Hiinas tegeletakse tai chi ’ga juba lasteaedades, koolides, ülikoolides, suurtes firmades. Seal on tai chi ’st välja kujundatud harjumuspärane eluviis. Suurtes firmades on spetsiaalselt päevasel lõunaajal üks tund mõeldud tai chi ’ga tegelemiseks. Seda selleks et tööliste tervis oleks korras. Arstiabi ja tabletid maksavad palju raha. Suured firmad pigem pühendavad ühe tunni tööpäevast töötajate tervisele, kui eelistaksid arstiabi jaoks raha maksta. Haiglates pannakse samuti inimesed tegelema tai chi’ga ja seda nii hommikuti kui õhtuti. Sealsete haiglate suhtumine on samuti järgmine - liikuv inimene terveneb palju rutem.

Eestis on minu õpilastel valud kadunud põlvedest ja mujalt kehas tavaliselt juba kolme kuuga. Üks minu õpilane Eestis on arst ning tema tuli minu juurde seljavaluga. Ta oli pikalt tegelenud oma seljahädaga ning käinud paljudel erinevatel massaažidel, aga siiski tulutult. Seejärel tai chi aitas. Praegult soovitab ta ka oma patsientidele tai chi harjutusi, sest tal on olemas isiklik kogemus.

Olles teadlik tai chi’st kui tõhusast abivahendist tervisele, on minu sooviks tai chi ’d ka Eestis laiemalt tutvustada. Tai chi kui distsipliin võiks rakendatud olla kõikjal – nii haiglates, koolides, lasteaedades, firmades ja paljudes muudes suurtes riiklikes asutustes. Tegelemaks tai chi ’ga igapäevaselt kasvõi vaid poolt tundi kuni 1 tund, vähendaksime oluliselt kulutusi arstiabile ja tablettidele. Hiinas tegeleb ka peaminister Wen Jiabao hommikuti koos rahvaga pargis tai chi ’ga. Tema on selles osas seal suurepäraseks eeskujuks.

Kellele tai chi harrastusena sobib?

Tai chi liikumine sobib kõigile inimestele sõltumata vanusest. Alustada võib selle alaga igas vanuses. Inimesed on erinevad ja seetõttu nende edusammud tai chi omandamisel on väga erinevad. Mõnedel võtab asendite selgeks saamine rohkem aega kui teistel aga oluline ei ole mitte see, et tai chi koheselt õnnestuks, vaid see, et õppimisega tegeletakse pideva järjekindlusega. Pole vaja muret tunda, et liikumine kohe ilus välja ei näe - tai chi harrastamine aitab tervise paranemisele kaasa igal juhul. Tai chi ’ga tegeleme ju eelkõige ikka iseenda jaoks, mitte teistele silmailuks.

Hiinas tavatsetakse tai chi´d harrastada gruppidena. Miks see nii on?

Hiinas sooritatakse tai chi liikumist rühmade kaupa koos, sest see aitab algajatel sujuvalt kaasa teha ning nõnda rühmas toimetades saab üksteisele toeks olla. Igapäevane tai chi rühmas osalemine liidab inimesi ühtsesse tai chi perre, nõnda suheldakse üksteisega ning see on hingeliselt väga toetav. Näiteks kui sa puudud mõni päev hommikusest treeningust, siis kohe hakatakse huvi tundma, kas sul on kõik hästi, kas kõik on korras, kus sa ära olid või käisid jne.  Inimesed tunnevad üksteise vastu huvi ja seetõttu seal ei tunta üksindust.

On Teil mõni isiklik nipp, mis aitab Teil positiivsust säilitada igapäevaelus?

Minu nipp positiivsuseks: igal varahommikul peale ärkamist seisan akna ees ja teen näole ning silmadele massaaži. Esmalt hõõrun peopesi 100 korda üksteise vastu kuumaks ning siis tõmban peopesadega alt lõua juurest üle näo ülesse, üle pea ja sealt edasi alla kuklasse ja nõnda 30 korda. Seejärel teen sõrmedega õrnalt ringe silmade ümber, neid samuti 30 korda. Lõpuks panen rinna kohal peopesad vastamisi ning ütlen enesele: „Ma olen ilus ja noor alati.“ Eriti see viimane - väljaöeldud lause loob mulle alati naeratuse näole. Võin teile öedla, et minu vanus praegu on 56, aga tegelikult tunnen ennast vaid 36 aastasena – ma tunnen ennast noorena!

______________________________

Meistri tai chi treeningutest saab lisa lugeda siit: Tai chi algajate rühm alustab septembris .

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta