Bioneer usutleb Tallinna abilinnapead Züleyxa Izmailovat. Saame teada, mida peab Tallinn muutma inimeste kaasamise kultuuris. Küsime, kumb on linnas olulisem, kas parkimisplats või roheala. Pärime, mis on saanud roheliste plaanidest pakkuda haridusasutustes lastele mahetoitu ja keelata mänguväljakute mürgitamine taimekaitsevahenditega. Need on vaid mõned intervjuu teemadest. Hea lugeja, kas oled abilinnapeaga nõus või vaidled vastu?

Missugune on Tallinna keskkonna olukord? Kas Tallinn on roheline pealinn?

Arengud on toimunud selle osas, et inimesed tahavad järjest rohkem enda elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida. Olen täheldanud, et selliste avatud arutelude tulemusel sünnivad loodussäästlikumad otsused. Võtkem näiteks Reidi tee või Õismäe raba terviserajad, kus pärast huvigruppide kuulamist esialgset projekti muudeti ja nii mõnigi ökosüsteemi osake säilis tänu kodanikuühiskonna aktiivsusele.

Nende samade näidete puhul tuleb linnal endale tuhka pähe raputada, sest diskussiooni astuti alles siis, kui inimesed juba täiesti tagajalgadele olid aetud. Mõned linna instantsid on nendest olukordadest õppust võtnud, teised kahjuks ei adu üldse, et nad midagi valesti oleksid teinud.

Selles suhtes läheb paremaks, et minu siinsete linna kolleegide ringis aina rohkem teadvustatakse, et puhas loodus ei ole igavene ja hävimatu. Aga murrangulised väärtusnihked, millele järgnevad reaalsed tegevused, on visad toimuma.

Hästi on Tallinnas õhu kvaliteediga ja tegelikult on meil ka rohelust võrdlemisi palju. Paraku pole see meie endi töö tulemus. Õhu puhtuse tingib Tallinna mereäärne asukoht ja tuuled, rohelus on meile eelnenud inimeste pärand. Energeetikas tasub kiita projekti „Fassaadid korda“ ja Tallinna soojusega varustavad koostootmisjaamad on… no mitte küll ideaalne variant, aga igatahes parem, kui fossiilkütused.

Samas rohealade osakaal on vähenenud, prügi tekib järjest enam ning selle käitlemine loodussäästlikult on keeruline, autostumine jätkub ja Tallinn kuulub 10% kõige ummikuterohkema linna hulka Euroopas. Alternatiivid autole peaksid olema kiiremad, mugavamad ja ohutumad. Merre, muldadesse ja põhjavette jõuab liiga palju sodi, mis sinna ei kuulu. Ehk töö veel niipea otsa ei saa.

Millised on kõige olulisemad keskkonnateemad Tallinnas 2019. aastal? Mida ära teha plaanitakse?

Tead, üldiselt ma ei vaataks keskkonnaprobleeme asukohapõhiselt. Tegutsetakse küll mingis konkreetses paigas, aga keskkonnaküsimused ei eksisteeri kusagil vaakumis, vaid on globaalsed. Enamik teadlasi on praeguseks jõudnud seisukohale, et kõige kriitilisem katsumus, mis meil ees seisab, või tegelikult juba mõnda aega käes on olnud, on kliimamuutused.

Eks kõik need probleemid, nagu metsade hävimine, liikide väljasuremine, ülerahvastatus ja mulla degradeerumine, on omavahel läbi põimunud. Ühtki võluvitsa nende lahendamisel ei ole. Tuleb teadvustada, et jama on käes, peame kõik ühiselt jalad kõhu alt välja võtma ja ambitsioonikaid, kohati ka raskeid otsuseid vastu võtma.

Aga kui nüüd konkreetselt Tallinna juurde tulla, siis peame väga tõsiselt läbi mõtlema, kuidas me enda linnaruumi kujundame. Kindlasti tuleb kümne küünega kinni hoida enda rohealadest ja katsuda mitte järgi anda arendussurvele, mis haljastuse betooni ja asfaldiga asendab.

Rohealadel on ülisuur roll linna liigirikkuse hoidmisel, need vähendavad soojasaarte efekti ja imavad sademevett. Teine küsimus on transport – rattateede võrgustiku ja ühistranspordi arendamine, järk-järgult elektrisõidukite kasutuselevõtt. Praegu ja järgnevatel aastatel toimubki jalgrattastrateegia ellu viimine. Ühtlasi oleme energeetikas edusamme tegemas.

Kui kõik hästi läheb, saavad päris paljud Tallinna linnale kuuluvad hooned endale juba järgmisel aastal katustele päikesepaneelid. Veel toob aasta 2019 endaga kaasa pestitsiidide kasutamise vähendamise ja mahetoidu projekti haridusasutustes.

Õnneks on arenguid oodata ka kliimamuutuste vallas, nimelt otsib Tallinna Energiaagentuur praegu kliimaspetsialisti, kes aitaks linnal leida lahendusi kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohamisel.

Tallinnas on suur vastasseis: ühelt poolt oodatakse, et linn pakub paremaid teid ja rohkem parkimiskohti, aga teisalt loodetakse, et linnas on ja ka tekib juurde rohealasid. Kuidas leida sellises vastuseisus keskteed?

Kui me kõik argumendid küsimuses rohealad vs autod kirja paneme, siis objektiivselt on rohealadel ikkagi suurem kasutegur kui parkimiskohtadel ja autoteedel. Aga inimesi juba nii lihtsalt autodest välja ei aja, eestlased on oma autodesse väga kiindunud ja paljudele ei tule alternatiivsete transpordivahendite kasutamine pähegi. Sellised sotsiaalsed muutused on aja küsimus.

Lisaks nendele muudatustele, mis on kinni inimeste peades ja harjumustes, tuleb tegeleda nende füüsiliste teguritega, nagu jalgrataste ja ühistranspordi kiirus ja mugavus.

Praegu on päris tulised vaidlused üleval Mustamäel, kus on suur parkimiskohtade rajamise tuhin peale tulnud. Seal oleme alternatiivina parkimiskohtadele välja pakkunud nii maa-aluseid kui –pealseid parkimismaju. Siis küll kõik elanikud autoga päris koduukseni ei saa, aga haljasalad jäävad alles ja nende näol on olemas müra- ja tolmutõke, koht kus istuda ja raamatut lugeda või lastel kulli mängida. Ühtlasi tasub kõikidel peredel hoolega läbi mõelda, kas on ikka vaja kahte autot ja kahte parkimiskohta.

Kahjuks nõuab linn praegu vastavalt Tallinna Linnavolikogu 2006. aasta 16. novembri otsusele nr 329 uusarendustelt kohustuslike parkimiskohatele väljaehitamist. See on kahetsusväärne praktika, soosides edasist autostumist ja haarates enda alla väärtuslikku linnamaad, mida annaks kordades efektiivsemalt kasutada, kui sellist ajast ja arust nõuet ei oleks. Selle nõude kaotamist või kaasajastamist toetab lisaks minule ka linnapea Taavi Aas ja veel teisedki linnavalitsuse liikmed, kuid leidub ka vastasseisu.

Umbes 95% ajast on autod muide pargitud ja neid ei kasutata. Nii et tulevikus, mil autojagamise teenus ja isesõitvad autod on maailma vallutanud, puudub suurel osal inimestel põhjus isiklikku autot omada. Isesõitvad autod on omavahel pidevas suhtluses, mistõttu on nende trajektoorid ja sõitmine tunduvalt efektiivsemad ja ummikud väiksemad. Ka selles valguses pole tark liiga palju ressursse teedeehitusse ja parkimiskohtade rajamisse suunata.  

Mis plaanid on Tallinnal rohealadega? Kas parke korrastatakse, säilitatakse või tuuakse neid parkimiskriisile ja uute majade ehitamise vajadusele ohvriks? Kas linn vajab ka selliseid rohealasid, mis ei paista läbi? Näiteks Vilniuses ja Riias on linnametsad, mida liigselt ei hooldata.

Haljastuse säilimise peaks iseenesest tagama asendusistutuse nõue. See tähendab, et iga maha võetud puu asemel on kohustus istutada uus, nii et roheluse maht linnas peaks sisuliselt muutumatu olema.

Kahjuks on siin mõned tõrked, mille tõttu ei toimi asendusistutus alati nii, nagu peaks. Näiteks on erinevatel puuliikidel ökosüsteemi liigirikkuse säilitamise seisukohast päris erinev kasutegur. Aeg-ajalt toimub ka isetegevust, kus puid võetakse ilma loata maha ja asendusistutust ei toimugi.

Kõige häbiväärsem on aga see, et linn ise ei suuda alati asendusistutuse tegemist tagada – see on süstemaatiline probleem, mille ma enda ametiaja jooksul lahendada kavatsen.

Jah, väga olulised on põõsad, nn võsad ja alustaimestik, mis on pesitsuspaigaks paljudele liikidele. Kui me näiteks ööbiku laulu linnas kuulda soovime, peame neile ka vastavaid elupaiku pakkuma. Hõredad üksikud puud seda ei tee. Ööbik vajab tihedat põõsastikku.

Õnneks on meil mõned korrastamata, nii-öelda metsikumad rohealad Tallinnas säilinud, aga see on kindlasti koht, kus tuleb teavitustööd teha.

Kuidas suhtud muru niitmisse ja lehtede koristusse sügisel? Kas muru peab olema igal pool niidetud või on mõistlik linnas hoida ka piirkondi, mida hooldatakse nagu puisniite? 

Nõue, et muru ei tohi olla kõrgem kui 15 cm, on tobe ja linna ökosüsteemi ja liigirikkuse seisukohalt kahjulik. Nüüd lähitulevikus kaotamegi selle ära. Ühtlasi hakkame kaardistama neid linna poolt hooldatavaid maid, mida tasuks ja saaks puisniitudena hooldada.

Mis puutub sügisesse lehtede koristamisse, siis tõepoolest, kõdunevad lehed on hea väetise paljudele taimedele ning pelgupaigaks ja toiduks erinevatele liikidele. Seega, kel ilumeel või praktilised kaalutulused vähegi lubavad, võiks need lehed sinnasamma jätta. Paljudes linna parkides lehti ei koristata.

Kuidas suhtud lehepuhurite kasutamisse? Kas sellisel koristamisel on mõtet? 

Lehepuhurid on selline esimese maailma nähtus ja kui neid kasutatakse haljasaladel, siis on tegemist pseudoprobleemi lahendamisega. Lisaks tekitavad need tüütut müra ja õhusaastet, kahjustades sellega inimeste hingamisteid ja tervist, aga ka keskkonda. Nii et ei, ma ei ole just suurim lehepuhurite fänn. Küll aga võivad märjad lehed kõnni- ja autoteedel ohtlikud olla ja neid tuleb koristada. Mõistlik lahendus oleks näiteks see, et lehepuhureid kasutatakse vaid sügiseti ja ainult lehte koristamiseks teedelt. Tegelikult arutamegi praegu võimalusi lehepuhurite kasutamist piirata, aga oluline on, et linnal oleks võimekus ka järelevalvet pidada.

Kas Tallinnas on lubatud kasutada mürgiseid taimekaitsevahendeid laste mänguväljakutel või mujal linnas? 

Tänu Eestimaa Roheliste ja Euroopa Roheliste ühisele pingutusele võttis Euroopa Komisjon vastu rakendusmääruse, millest tulenevalt keelab põllumajandusamet glüfosaati sisaldavate taimekaitsevahendite kasutust koolialadel, laste mänguväljakutel ning tervishoiuasutuste läheduses!

Kuivõrd täpselt sellest kinni peetakse, on praegu raske hinnata. Osasid mänguväljakuid hooldab keskkonnaamet, kes kindlasti neid mürke ei kasuta. Teised mänguväljakud on linnaosavalitsuste hoole all ja enamik linnavalitsusi on teada andnud, et nemad taimekaitsevahendeid üldse ei kasutagi. Aga igal juhul tasub tähelepanelikul kodanikul silmad lahti hoida ja kahtluste korral keskkonnaametit või MUPOt teavitada.

Just praegu valmis meil eelnõu, millega Tallinn liitub pestitsiidivabade linnade liiduga. See paraku ei tähenda, et Tallinnas enam ühtki taimekaitsevahendit ei kasutataks. Esialgu kaardistame probleemid, leiame alternatiivid ja siis rakendame neid. Tegeleme nii linna enda asutustega kui ka eraisikutega, viimastega eelkõige teavitustööd tehes.

Loodetavasti jõuame sellisesse punkti, kus ükski linna institutsioon ega asutus enam ühtki mürki ei kasuta. Õnneks on viimasel ajal Roundupid ja muud mürgid meedias rohkelt tähelepanu saanud ja inimeste teadlikkus nende kasutamisega kaasnevatest ohtudest hüppeliselt tõusnud.

Kuidas on lood Tallinnas rattateedega? Kas ja kui palju on uusi lõike juurde tulemas? 

Oleneb, mille me mõõdupuuks võtame. Kui me Tallinna mõne ratturite paradiisiga, näiteks Kopenhaageni või Montrealiga kõrvutame, siis võtab sügavalt ohkama küll. Aga kui me vaatame, millised arengud linnas toimuvad, siis tärkab jälle lootus.

Ratturite vajadustele on hakatud palju rohkem mõtlema, uusi tänavaid rajades või olemasolevaid rekonstrueerides tehakse ikkagi suuremale osale korralikud ja ohutud rattateed. Eks see võtab aega, kogu linna korraga rattasõbralikuks teha pole võimalik.

Praegu on kavas Viljandi maantee kergliiklustee, Filtri teed Kadrioruga ja Ülemiste ühisterminaliga ühendav kergliiklustee, Reidi tee ja Vana-Kalamaja tänava rekonstrueerimise käigus valmiv kergliiklustee ja Kunderi tänava jalgrattatee.

Kuidas sa ise lahendad linnas liikumise probleemid? Kas sa sõidad autoga, ühistranspordiga või rattaga?

Kõige tihemini kohtab mind kas omadel jalgadel, ühistranspordis või rattal. Suur autosõber ma ei ole ja kui autosse satungi, siis kõrvalistmele, sest lube mul lihtsalt ei ole. Eks peamine põhjus, miks ma autot ei kasuta, on muidugi keskkonnahoid. Elu on ilma autota tervislikum, odavam ja huvitavam.

Kuidas kaasab Tallinn noori ja lapsi keskkonnategevustesse? 

Lastele ja noortele on meil päris palju eraldi tegevusi, oleme liitunud nii rahvusvaheliste programmidega ja korraldame ka ise kõikvõimalikke keskkonnahariduslikke üritusi. Kui ma hakkaksin nendest kõikidest rääkima, kuluks väärtuslikku leheruumi väga ohtralt.

Mulle endale on südamelähedane näiteks Rohelise Kooli programm, mis annab lasteaedade ja koolide kasvandikele võimaluse ise enda keskkonda hinnata ja parandada. Selle projekti puhul ongi võtmesõna isetegemine – kui särasilmselt ja entusiastlikud lapsed asja kallale asuvad! Korraldame ka näiteks looduslaagreid, õpitube ja õppereise.

Tegelikult on minu suur unistus see, et kogu haridussüsteem oleks looduse austamisest läbi imbunud, et matemaatikast võõrkeeletundideni hõnguks arusaama, et me oleme osa loodusest. Praegu on nii kurvalt paljulevinud arusaam, et inimene on loodusest eraldiseisev, või mis veelgi hullem, sellest kõrgemal asuv nähtus.

Kui selline ökoloogiline maailmataju oleks meisse sisse juurdunud, oleksid nii paljud tänased probleemid olemata.

Mis on saanud roheliste plaanist viia mahetoit koolidesse? Miks see teema on oluline?

Praegu katsetame 12 haridusasutuses, kuues koolis ja kuues lasteaias, kuidas süsteem kõige paremini toimima saada. Ehk milliste terneahelate ja menüüdega saame laste söögilauale värske, odava, maitsva, tervisliku ja võimalusel kohaliku mahekraami.

Koolid-lasteaiad oleme prioriteediks seadnud eelkõige seetõttu, et veel arengujärgus organism on taimekaitsevahendite jääkidele tunduvalt vastuvõtlikum. Ideaalis võiksime me ju kõik ainult mahedalt toodetud toitu süüa, aga hetkel on võrdlemisi vähese pakkumise ja kõrgema hinnataseme tõttu täielikult mahe maailm veel tulevikumuusika.

Vastupidiselt laialtlevinud arvamusele, justkui on ja peaks mahetoit olema üksikute inimeste privileeg, siis tegelikult saaksime me terve inimkonna orgaanilise toiduga ära elatada.

Kui me kasutame õigeid tehnoloogiaid, piirame massilist toidu raiskamist ja suurendame taimse toidu osakaalu enda menüüs, jagub mahetoitu vabalt kõigile. Sellises maailmas oleksid inimesed tervemad, mullad ja põhjavesi puhtam, kogu ökosüsteem elujõulisem, pidurdaksime isegi kliimamuutusi. Ja see ei ole sugugi mitte utoopia, vaid teadlikkuse ja poliitiliste otsuste küsimus.

Palun anna lugejatele nõu, mida igaüks meist saab ära teha, et Tallinn oleks rohelisem linn.

Kindlasti soovitan proovida vabaneda igapäevasest auto kasutamise harjumusest. Erinevate uuringute kohaselt kulub harjumuse ümberkujundamisele minimaalselt 21, keskmiselt 66 päeva. Võta endale eesmärgiks mingi testperiood, näiteks kaks kuud.

Üks ühistranspordile ülemineku suur pluss on see vabanenud aeg, mis varasemalt liiklemisele kulus. Nüüd saad kas niisama omi mõtteid mõelda, või miks mitte näiteks raamatut lugeda!

Minu viimase aja üks lemmik on soomlase Risto Isomäki ökoloogiline põnevusromaan „Sarasvati liiv“. Kes soovib ajaviitekirjandusest midagi rammusamat, siis Kate Raworthi „Sõõrikumajandus“ teeb selgeks, mis on meie tänases majandusmudelis valesti, kindlasti saab sealtki häid mõtteid, kuidas enda igapäevases elus jätkusuutlikumalt majandada.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta