Oktoobrikuu oli õiglase kaubanduse kuu. Bioneer.ee koostöös Fairtrade, Zuzu, ja MTÜ Mondo viisid sel puhul läbi õiglase kaubanduse teemalise kirjutamisvõistluse. Osalema olid oodatud kõik koolinoored, keda huvitab teadlik tarbimine, keskkond ja globaalne jätkusuutlik areng. Meile on saabunud palju kaastöid, mida jõudumööda avaldame. Täna avaldame Tamsalu Gümnaasiumis õppiva Ruben Kallaste loo pealkirjaga: "Minu tarbimiskäitumise mõju meie planeedi tulevikule"

Iga inimese tarbimiskäitumine avaldab mingit mõju. Mida rohkem tarbida, seda suurem mõju.

Või kas ikka on? Kas väiksem tarbimine tähendab automaatselt seda, et ma olen nö parem inimene? Või on oluline hoopis see, mida ja kuidas ma tarbin? Näiteks toidu teekonna arvestamine, lapstööjõu abil toodetud riiete mitteostmine ja üleüldine loodushoid, kuhu kuulub kindlasti ka prügi sortimine. Kuidas siis aidata planeedil ja sellel elavatel olenditel toime tulla, aga samas ka mitte selle teemaga hulluks minna ja üle pingutada?

Tarbimine on täielikult vajalik, ilma selleta ei saa elada. Meid on loodud nii, et me peame sööma, jooma, riided selga saama, majades elama, muid hooneid kasutama, mingeid transpordivahendeid tarvitama. Ausalt öelda,
ega ma väga ei mõtle oma isiklikule tarbimisele ega tarbimismõjule, sest minu tarbimisharjumused olenevad või pigem tulenevad suures osas sellest, kuidas mu vanemad tarbivad.

On selge, et inimeste ja muidugi ka loomade (elu)tegevusel on tagajärgi. Kui mõelda planeedile, siis me muidugi ei tohi suhtuda planeedi heaolusse ükskõikselt, sest see puudutab otseselt nii mind kui teisi. Samas arvan ma, et inimene on loodud planeedile elama, see pole juhus, et me siin oleme. Me oleme määratud kasutama Maa ressursse ja selle ande heaperemehelikult. See, et maa suudab vilja kanda, et loomad kõlbavad toiduks, et puuhalgu põletades saab sooja, et raudrohu teed juues saab köhast lahti, on kõik märk sellest, et need on mõeldud meile tarvitamiseks.

Kas mitte ei ole hoopis nii, et kui inimene ei hari maad, ei võitle kahjuritega, siis teeb see kogu loodusele halba, midagi läheb tasakaalust ära? Kuid kui jällegi vaadata teisiti, siis liigne tarbimine, metsa raiumine, rohealade hävitamine, loomastiku,
linnuliikide liigne (hobikorras) küttimine võib tekitada olukorra, kus „loodus pole rahul” ning võib tekkida ebakõla.

Tegelikult on inimesed nagu lõksu püütud. Meile korrutatakse, et me ei tarbiks nii palju, aga samas toodetakse kaupu, mis kestavad vähe aega. Iga mõne aasta tagant peab mobiiltelefoni välja vahetama, sest aku enam ei kesta, tarkvara ei uuene ja sedasi sunnitakse rohkem ja järjepidevalt tarbima.

Ma mõtlen, et minu arusaam planeedi heaolust ei pruugi vastata kellegi teise arusaamale heast Maast või isegi enamuse arusaamale. Miks minu arvamus selles vallas peaks kellelegi korda minema? Ja ka vastupidi. Kas mul tuleb automaatselt omaks võtta rohepöörde idee kui mõistlik lahendus „planeedi päästmiseks”? Kuidas ma tean, et nende arvamus on õige? Ma olen kuulnud nii sellest, et on tulemas uus jääaeg, kui ka sellest, et kliima soojeneb. Kumb siis on õige?

Mitmed teadlased on arusaamal, et kliima soojenemine on väljamõeldis. Millistele teadmistele nende arusaam siis põhineb? Nad pole seda arvamust ju õhust võtnud. Me keegi ei tea, mis tulevik toob, me pole seal veel olnud. Aga me tuleme minevikust ja saame sealt midagi õppida.

Ma pigem tahaks mõelda, et kõik peaks olema tasakaalus. Kõik algab sellest, et ma ei murra suvaliselt puu küljest oksa, kui mul pole seda tarvis. Aga kui mul ei ole midagi süüa, siis ma lähen metsa ja korjan sügisel seeni, pähkleid või marju ja kui mul on õng, siis püüan kala.

Maa saab ilma minuta hakkama, mina väga hästi ilma Maata hakkama ei saa. Kuidas planeeti hoida, kuidas tagada selle tulevik? Ma arvan, et võtmemõte on heaperemehelikkus. Et ma lihtsalt hooliks oma elukeskkonnast. Ei tarbiks üleliia, prooviks valida fairtrade märgistusega toitu ning muid kaupu.

Püüaks meeles pidada toidu teekonda ning võimalusel valiks lühema teekonnaga kauba, ideaalis tarbiks enda piirkonna toidukaupu ja tooraineid. Aga kui ma soovin vahel šokolaadi, siis luban seda endale ja ei pea tundma ennast selle pärast süüdi. Üritan mõista inimesi, kelle jaoks ei ole planeedi päästmine mingi teema, ma ei hakka nendega sellepärast sõdima, aga kui jutuks tuleb ja võimalus avaneb, võin oma argumente ja õpitut jagada.

Ma ei taha hulluks minna ning pidevalt selle teemaga tegeleda, sest ma ei suuda mõelda nii, nagu ma oleksin kuidagi Maale koormaks, planeedi vaevaja, selle hävitaja. Ma tahan lootusrikkalt vaadata tulevikku ja uskuda, et inimkond
on võimeline planeedi head tulevikku tagama ja kindlasti püüan enda tagasihoidliku panuse selleks anda.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta