Päev oli õhtusse saanud ja kõik tegemised said tehtud selleks korraks. Ka saated said telekast ära vaadatud. Käisin pesemas ning hakkasin end magama sättima. Poosetamine peegli ees sai ka tehtud. Ladusin kõik oma kreemipurgid sahtlisse tagasi. Olin juba voodigi valmis seadnud. Padi isegi ootas mind.  Pugesin pessa ja kustutasin lambi. Padi ja tekk olid veel mõnusalt jahedad. Panin  silmad kinni, et und oodata. Õues oli tuul vaikinud. Täiskuu tegi õue valgeks ja piilus läbi kardina tuppa. Kauaks seda õndsust ei jätkunud. Korraga krabistas miski katusel pikalt ja isuga.

Hüppasin ehmudes istukile. Mis see siis oli?

Kraapiv hääl plekk katusel vaikis hetkeks ja siis järgnes sellele veel kolin ka. Järgnevalt kostis selline meeleheitlik kratsimine nagu oleks keegi mööda katust üles ronida üritanud või sealt suisa läbi tahtnud tulla.

Kargasin voodist välja. Tahtsin näha, mis õues toimub. Vaatasin küll ühest, küll teisest aknast välja, aga polnud midagi erilist näha.

Tänav oli tühi. Maja vari joonistus kuuvalgel selgelt teele. Märatseja katusel kraapis aga meeleheitlikult ikka edasi.

Ei osanud enam midagi mõelda. Kõndisin veelkord tagasi teise akna juurde vaatama, et ehk paistab sealt midagi targemat. Tõstsin kardina eest ja just sel hetkel sadas otse akna kohalt katuselt  kedagi alla.

Võpatasin ootamatusest. Enne maapinnale jõudmist kasvatas see asi endale tiivad külge ja lendas siis loperdades minema.
 

Õudne lugu

Pagana vares! Niimoodi mind ehmatada pole küll ilus. Vähemalt sain lõpuks aru, kes maja katusel kolistas. Tegin sellest järelduse, et see lind oli ilmselt jäänud katuseharjale tukkuma ja sadas sealt unise peaga lihtsalt alla.

Kukkudes oli ta rabelenud meeleheitlikult plekk katusel. Polnud ju kuskilt kinni võtta ega haakida end millegi külge. Ega ikka küüsi pleki sisse ei löö. Mis see muu sai olla, kui ma ise ju nägin varest ära lendamas.

Pole varem midagi säärast märganud ega teadnud, et nad öösel ringi lendavad. No, kas tõesti juhtus varesel äpardus. Mul oli hea meel, et asi sai lõpuks sellise lihtsa lahenduse.

Muidugi olin ma kohkunud ja isegi natukese hirmul. Sellised asjad just siis, kui oled üksi kodus. Hea, et ma ikka nägin ära selle, kes katusel märatses. Polnud enam vaja karta. Plekk katus on hea asi küll, aga koliseb kohutavalt. 

Mäletan, kui sai suviti teisel korrusel magatud. Siis käisid ka varesed hommikul lihtsa katusel kõndimas. Lasid nagu kontsadega üle katuse ja iga samm kostus tuppa ära. Säärast asja keset ööd oodata küll poleks osanud.

Kunagi murdus suure tuulega saarepuu oks ja sadas katusele. Siis oli ka jube kolin taga, kui see oks alla vajus. Ma ei saanud tookord kuidagi aru, mis toimus.

Lahendus saabus siis alles hommikul, kui seda oksa oma aias maas nägin.

Nüüd oli seletus kohe olemas ja võis tagasi voodisse pugeda. Polnud enam karta midagi. Toimunul oli reaalne lahendus olemas  ja katusel oli ka kõik jälle vaikne. See oli toonud mulle kergendust ja rahu hinge. Soovisin endale head ööd. Võtsin oma padja kaissu ja uni võis tulla.

Niisugune oli siis minu selle õhtu õudne lugu.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!