Kõrgelt haritud edukas Eesti mees istub pärast rasket tööpäeva vastutusrikkal positisoonil televiisori ees lootuses saada veidigi mõtteid töömuredest eemale. Tema telefon piiksub ja Smart-ID rakendus palub tal sisestada PIN2. Pikalt mõtlemata sisestab mees koodi. Mõne hetke pärast piiksub telefon taas ja küsib sama asja. Mees sisestabki taas PIN2-e ja teeb seda veel kokku üle poolesaja korra. Paraku tähendas see ka seda, et tema isiklikult kontolt tehti täpselt sama palju arv kordi väljamakseid kurjategijate arvele. Konto omanikul oli küll väljamakse suuruse limiit peal, kuid tänu lugematul arvul PIN2 sisestamisele said kurjategijad selle limiidi piires teha väga palju üksikuid ülekandeid ja kokku varastada väga suur summa.

Uuringufirma Norstat ja Pangaliidu koostöös läbi viidud uuring näitas, et 6% inimestest on olnud olukorras, kus telefon küsib ilma põhjuseta PIN-koodi. 11% neist inimestest ka sisestas küsitud PIN-koodi. Panga- ja investeeringupettuste ohvriks võivad langeda kõik inimesed, sõltumata vanusest, rahvusest, soost või haridustasemest. Piisab vaid ühest hetkest, mil tähelepanu on hajevil.

Ainuüksi käesoleval aastal on Eesti inimestelt erinevate pettuste teel varastatud kokku 4,4 miljonit eurot.

Kõige suuremad summad, ehk üle 2,5 miljoni euro on seejuures kätte saadud investeerimispettuste kaudu. Investeerimispettuseid on mitmeid – näiteks jätab heausklik inimene oma kontaktid internetis nähtud investeerimise reklaami lehele ning temaga võetakse hiljem ühendust ja saadakse kaugjuurdepääs tema nutiseadmele. 

Pangakelmuste läbi on sel aastal inimestelt välja petetud vähemalt 1,8 miljonit eurot. Pangapettuseid viiakse läbi mitmel erineval moel, kelmid on seejuures aina kavalamad ja nahaalsemad.

Swedbanki finantskuritegude tõkestamise divisjoni juht Raul Vahtra ütleb, et peamine viis raha välja petmiseks on kõne väidetavalt pangatöötajalt, mille käigus saadakse inimese pangakontole kaugligipääs. „Näiteks valetatakse inimesele, et tema nimele soovitakse võtta laenu, tema kontol toimuvad kahtlased tegevused või soovib keegi tema kontolt raha välja võtta ja selle kõige peatamiseks peab ta sisestama ID-kaardi, Smart-ID või mobiil-ID PIN-koodid. Väga oluline on rõhutada, et pangatöötaja ei palu mitte kunagi kliendil telefoni teel sellist asja teha. PIN2 sisestamine tähendab tehingu allkirjastamisest, mitte enam isiku tuvastamist,“ ütleb Vahtra.

Selliste kurjategijate tegevuse peatamine on väga keeruline, sest enamasti tegutsevad kelmid teistes riikides ja Eesti politseil ei ole võimalik nende tegevust peatada. “Paraku ei saa me ka kaotatud raha tagasisaamist garanteerida, sest välja petetud raha liigub kiirelt pankade ja erinevate kontode vahel ning lõpuks suunatakse see krüptorahasse või võetakse kuskil teises riigis sularahas välja. Kui inimene avastab, et andis enda PIN-koodid võõrale või sisestas neid teise inimese palvel, tuleks koheselt ühendust võtta pangaga, kes saab ülekandeid takistada,“ ütleb Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse juht Vjatšeslav Milenin.

Pankadel on teatud võimalused petutehingud tuvastada ja need peatada, aga need on paraku piiratud. „Näiteks suutsime Swedbankis peatada kinnisvara müügist saadud tulu varastamise. Kliendile helistasid petturid ja rääkisid ebaharilikest tehingutest tema kontol. Klient andiski neile ligipääsu, kuid me suutsime petturite tegevuse õigeaegselt tuvastada ja kliendile kahju ei tekkinud,“ rääkis Vahtra ühest positiivse lõpuga loost.

Ühe teise hästi lõppenud loo puhul sai klient kõne „politseist“ ja lasi oma seadmetesse alla laadida AnyDesk kaugjuurdepääsu tarkvara. „Petturid tegid ohvri kontolt limiidi ulatused väljamakse, kuid meie panga monitooringusüsteem tuvastas ja peatas selle. Lisaks broneerisid petturid talle aja kontorisse sularaha välja võtmiseks. Kliendi kontojääk oli kuuekohaline. Me ei saagi teada, kui suures summas oleks ta lõpuks raha kontolt välja võtta soovinud, kuid igasugune kahju jäi kliendile tekkimata, sest pank avastas ja tõkestas kahju õigeaegselt,“ rääkis Vahtra.

Kui petukõne inimesele ei ole kolmandal inimesel kuidagi võimalik takistada, siis pangakontoris võib pangatöötaja heast intuitsioonist palju kasu olla. Kord broneeris klient Swedbanki pangakontorisse aja sooviga võtta oma kontolt välja sularaha 45 000 eurot, põhjendades seda remondi vajadusega. Teda teenindanud töötajal tekkis kliendiga suhtlemisel kahtlus, et tegemist võib olla pettuse ohvriks langenud inimesega. Vestluse käigus klient avanes ning algselt pettust eitanud inimene jutustas loo, kuidas talle helistati „politseist“ ja öeldi, et petturina tegutseva pangatöötaja tuvastamiseks peab ta minema panka, võtma kontolt sularaha ja andma selle seejärel üle erariides politseinikule. Tänu töötaja märkamisele ja suhtlemisoskusele seekord kliendile kahju ei tekitatud.

Alati aga ei õnnestu pangatöötajal klienti veenda mitte pettusega kaasa minema. 35 000 eurot oma pangakontolt välja soovinud võtta inimene oli häiritud sellest, et pangatöötaja niivõrd suure sularaha koguse väljavõtmise kohta küsimusi esitas ning mitmel erineval moel petuskeemidest ning riskidest rääkida proovis. Sellele kliendile maksti lõpuks soovitud summa välja. Mõni päev hiljem teavitas klient aga „politseioperatsiooni juhtumist“, mille käigus ta kontolt võetud sularaha kaotas. Ühe teise väga sarnase juhtumi puhul õnnestus aga Swedbanki töötajal klienti panna mõtlema võimaliku petuskeemi peale. Ta võttis küll sularaha välja, kuid tõi selle paari tunni pärast tagasi, kinnitades, et sai tõesti kõne, mille käigus paluti tal osaleda „politseioperatsioonis“.

Seega, pangatöötajad saavad teatud juhtudel petturid peatada, kuid igal juhul tasub olla ka ise äärmiselt ettevaatlik. Ära kunagi avalda teistele isikutele oma kasutajatunnust, PIN-koode ega kaardiga seotud teavet. Ära kunagi kinnita tehinguid ega internetipanka või rakendusse sisse logimist, kui sa ei ole neid toiminguid ise algatanud. Väldi raha ülekannet või -andmist, kuid sul esineb sellega seoses kahtlusi.

Sarnased artiklid