AHHAA teaduskohvik tutvustas kevadel vaatajatele ühte kurba tähtpäeva: sada aastat tagasi sai alguse Ida-Virumaa jõgede reostamine, mille tagajärgedega tegeletakse tänase päevani. Teaduskohvikus rääkisid Tartu Ülikooli geograafia osakonna teadur Mait Sepp ja Kobras AS projekteerimise projektijuht Erki Kõnd. Alljärgnevalt tutvustame lähemalt teemasid, millest teaduskohvikus räägiti.  

1921. aasta augustis alustas Kohtla-Järvel tööd põlevkiviõli tootmise katseseade ning järgneva kümne aasta jooksul rajati järjest õlitehased Kohtla - Järvele, Kiviõlisse ja tänapäeva Kohtla - Nõmmele. Kohtla-Järve põlevkivi tehases tekkinud vedelad jäätmed sattusid Kohtla jõkke, kust edasi levisid need Purtse jõkke.

Kiviõlis 1928. aastal pidevat toodangut andma hakanud tehas „Eesti Kiviõli“ asus Erra jõe kaldal ning sinna valatigi tehase jäätmed, mis omakorda liikusid edasi samuti Purtse jõkke. Kolm aastat hiljem rajati õlitehas tänapäeva Kohtla - Nõmmele, mille jäätmed valati Kohtla jõkke. Juba 1920. aastate teises pooles märgati saastet Purtse jões ja kala seal enam praktiliselt polnud. Ühtlasi märgiti, et jõevesi olevat olnud niivõrd mürgine, et seda juua ei saanud. 

Purtse tragöödia 

Jõevee mürgitamine koos ülepüügiga tõi kaasa Purtse rannarahva jaoks 1930. aastatel alguses suure tragöödia. Ümbruskonna kalurid olid avastanud, et lõhe oli kogunenud Purtse jõe suudme lähedale merre ja seda oli sealt imelihtne püüda. Ilmselt olid sinna kogunenud mitme aastakäigu lõhed, kes ei saanud saastatud jõkke kudema minna.  
Lõhe oli tol ajal väga kallis ja populaarne kala. Purtsest käis sellel perioodil üle nn. lõhehullus ja külaelanikud said üleöö rikkaks. Selle lõhehulluse ajal osteti kokku lõhepüügivahendeid, paate ja paadimootoreid ning võeti nende ostmiseks ohjeldamatult laenu.  

Üsna kiiresti püüti see lõhe seal välja ja uut pealekasvu sinna piirkonda enam ei tulnud, kuna Purtse jõkke lõhed kudema ei saanud minna ning kala kadus sealt vetest ära. Kuna peamine sissetulekuallikas kadus äkitselt ära, kuid võlad jäid alles, lõppes see lõhehullus suure vaesusega. Hinnanguliselt sattus umbes 200 peret oma võlgadega hätta.  
Elanikud pöördusid abi saamiseks valitsuse poole ja süüdlasena nähti eelkõige õlitehaseid. Koostati palvekirju, millega pöörduti valitsuse ja ametkondade poole ning ametkonnad hakkasid seda teemat omavahel edasi-tagasi põrgatama.

Kuna põlevkivitööstus oli riigile suurt tulu toov tööstus, siis reaktsioonid ametkondades olid kahetised sellele teemale. 1935. aastal ilmus presidendi dekreet „Õlivabrikute roiskvete äravoolu seadus“, millega kirjeldati reostuse määramise tingimused ja nimetati järelvalvet teostavad ametkonnad. Reostuse ühe mõõdikuna toodi välja näiteks õlilaikude laiuse voolavas vees, kuid täpsemalt ei selgitatud, kuidas mõõtmine võiks välja näha, seega praktilist kasu seadus selles osas ei omanud. Lisaks, anti järelvalve ülesanne mäeametile, kelle huvides oli põlevkivitööstuse edu. Kokkuvõtvalt võib öelda, et riik justkui kinkis Purtse jõe põlevkivitööstusele.  
 

Kohtla jõe põlemine 

II maailmasõda oli õlitööstusele väga hukutav, tehaseid hävitati ja pommitati sellel perioodil korduvalt ning sellest perioodist ilmselt sattus väga palju saastet jõgedesse. Peale sõda oli üsna tavaline, et Kohtla jõgi põles aegajalt, kuna keegi oli sinna näiteks tiku sisse visanud ja suure naftasaaduste kontsentratsiooni tõttu jõgi lahvatas põlema.  
Nõukogude Liidu perioodi kohta on raske täpsemalt midagi öelda, kuna kuigi olid olemas regulaarsed mõõtmisandmed, siis avalikkuse ees probleemidest ja negatiivsetest asjadest ei räägitud, seega saaste teemad välja ei tulnud. Siiski on teada, et naftasaaduste sisaldus Purtse jões oli väga kõrge. 1972. aastast on näiteks teada, et Soome lahte liikus Purtse jõe kaudu 15 tonni õli ja 4 tonni fenoole ööpäevas. Kuigi aja jooksul tehnoloogiad arenesid ja saastehulgad vähenesid ning tehti ka trahve tehaste juhtidele, siis kuni Eesti taasiseseisvumiseni jäi see tegevus üpris lahjaks. 

Jääkreostuse ohutustamine ja tänased tegevused  

2000. aastate alguses hakkasid eeltööd Purtse, Kohtla ja Erra jõgede jääkreostuse ohutustamise jaoks ning 2008. aastal oli esmaselt kaardistatud sealne reostuse levik ning tehti soovitusi edasiste tegevuste kohta. Eeltöid tehti ligi 22 kilomeetri pikkusel lõigul ja leiti, et tugevalt reostunud oli praktiliselt kogu see ala.  

Uuritud aladest kõige hullemas seisus osutus reostus Kohtla jões ligi 3 kilomeetri pikkuses lõigus. Sealne jääkreostus jagunes omadustelt kaheks: naftasaadustega reostunud muda ja tahkestunud naftasaaduste jääk, mis jõekallastel moodustab nn. pigilaike.  

Tänaseks päevaks on kõige kaugemale jõudnud tööd Kohtla ja Purtse jõe 1,4 kilomeetrisel lõigul. Kokku on planeeritud jääkreostust eemaldada kogupikkusega 13 kilomeetriselt lõigult, kust kaevatakse välja ligikaudu 87 000 kuupmeetrit reostunud pinnast. Arvestades tuvastatud reostuse kontsentratsioone sealsel alal, sisaldab see pinnas endas ca 500 kuupmeetrit naftasaadusi.  

Kuigi puhastamistööd ei ole seal piirkonnas veel lõppenud, on juba praegu näha tehtud töö tulemusi loomade liikumisradade jälgedes. Kui varem vajusid kabjalised ligi poole meetri ulatuses õlisesse mutta, siis tänaseks on see oht kadunud ja õlise kõhualusega põtra enam seal piirkonnas ilmselt ei kohta.  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta