Teder on üks äraütlemata tore lind: omapärase välimusega, huvitava käitumisega, natuke salapärane, parajalt suur ja mis seal salata – maitsev veel pealekauba. Eestis peaks tänapäeval elutsema umbes 10 000-20 000 “paari“ tetri. Ühik on siinjuures jutumärkides seepärast, et tegelikke paare see liik ei moodusta.

Seega on neid ligemale kaks korda vähem kui laanepüüsid ja umbes 10 korda rohkem kui metsiseid. Tedre arvukus on ligi 2 korda madalam 1960-70ndate aastate tasemest. Euroopas kokku peaks elutsema 2,5-3,2 miljonit “tedrepaari“, kellest kuni 70% asustab Venemaa Euroopa-osa. Muudest Euroopa riikidest on kõrgeima tedre arvukusega vaieldamatult Soome (kuni pool miljonit paari), kuni 200 000 paari on veel Rootsis ja Norras.

Alates 19. sajandist on liigi levik ahenenud ning arvukus enamikus Euroopa riikides langenud, vaid Norras on suudetud tedre arvukus rohkem või vähem stabiilne hoida. Väiksemaid stabiilseid populatsioone on teisteski riikides (nt Ukraina ja Poola). Taanist on liik aga kadunud. Tõsisema jahikultuuriga riikides tehakse suurt tööd tedrepopulatsiooni majandamiseks, alates vaenlaste arvukuse reguleerimisest kuni kunstliku paljundamise ja loodusesse taasasustamiseni välja.

Teder on meie linnustikus küllalt kopsakas lind. Tema tiibade siruulatus on kuni 80 cm, seejuures on isaslindude kehamõõtmed umbes 25% suuremad kui emaslindudel. Emaslindude kehakaal jääb pisut alla kilogrammi, isaslinnud on keskmiselt 1,2 kg. Talvel on tedred ligemale 100 g raskemad kui sügisel, sest teatud energiavaru kõhuõõne rasvana on meie heitlikus kliimas vajalik turvameede. Eelistatud elupaigaks on üleminekutsoon avamaastikult puistuks. Elupaigas on puude olemasolu vajalik, kuid neid ei tohi olla liialt palju – tihedas metsas teder ei ela. Mosaiikne maastik sobib liigile aasta ringi elamiseks.

Ajalooliselt kujunesid sellised üleminekutsoonid näiteks tulekahjude ja tormide tulemusel. Arvatakse, et teder asustab ala, kus leidub vähemalt üks ruutkilomeeter temale sobivat elupaika; edukaks äraelamiseks on vaja siiski veelgi suuremat ala. Teder on täiskasvanuna taimtoiduline ning putukate esinemist nende magudes peetakse pigem kaasnähtuseks, st need süüakse sisse koos taimse materjaliga.

Enamiku aastast toituvad tedred maapinnal, vaid talvel eelistatakse toitumispaigana puid ja põõsaid. Konkreetse linnu menüü sõltub olulisel määral tema territooriumil leiduvate taimede esinemisest, kuid põhilise toiduse moodustavad kaseurvad ning männiokkad ja -võrsed. Suvel ja sügisel toitutakse meelsasti ka mustikavõrsetest ja marjadest. Söögiks kõlbavad aga ka lepad ja kadakad.

Pojad vajavad kasvuks palju loomset valku ja peavad seepärast normaalse arengu tagamiseks ka putukaid sööma (eriti meelsasti nopivad nad sipelgaid ja ämblike). Üle 100-grammised pojad toituvad juba pigem taimsest materjalist.

Kosimispidustused

Tedre kosimispidustused toimuvad avalikult ja suure seltskonna saatel. Pulmapaika nimetatakse mängupaigaks ehk areeniks. Mängivad isaslinnud jaotuvad oma staatuse järgi keskseteks ja ääremaa kukkedeks, kuid kirjeldatud jaotus on kergesti muutuv. Kesksed kuked sooritavad enamiku kopulatsioonidest (tihti üle 90%), kuid tõsiasi on tedre puhul seegi, et mitte kõik armusuhted pole areeniga seotud ning nii mõnigi soleeriv “kavalpea“ suudab põhimängust kilomeetrigi kaugusel üksjagu mehetegusid teha (ühe uuringu järgi kogunisti kuni poole mängus sooritatud edukate paaritumiste arvust).

Et maailm on muutuv ja muutuvad ka tedre elupaigad, peab ta võimalust mööda kohanema uute oludega. Nii on tema sagedaseks mängupaigaks kujunenud ka põlluservad ja muud inimese loodud elupaigad. Päris harjumatu tundus aga Valgamaal hommikuse põllulinnuloenduse käigus nähtu: tedrekukk oli mängupaigaks valinud elektritraadi! Nii ta siis seal edasi-tagasi koogutas ja kudrutas, ainiti all askeldavat tedrekana vaadates. Vist oli ümbritseval kulustunud heinamaal ebamugav jalutada? Kulu ja samblaga vooderdatud pesa paikneb harilikult kuskil varjulises paigas tihedama puu all või muus kõrgemas taimestikus, kuid erandjuhul on leitud ka puu otsast 6 m kõrguselt.

Täiskurn sisaldab 6-11 umbes 30-grammist muna, millest pruunikirjud tibud vabanevad pärast 25-27-päevast haudumist. Emaslind käib sel perioodil ümbruskonnas toitumas, kusjuures söögikorrad on Aasta lind 2008 – teder korraliku pereema kombel jaotatud ilusasti hommikuseks, lõunaseks ja õhtuseks söögikorraks, keskmise kestusega vastavalt umbes 1 tund, pool tundi ja ligi kaks tundi.

Pesast lahkunud pojad hakkavad peaaegu kohe iseseisvalt toituma, emaslinnu mureks jääb vaid tibusid soojendada ning ohu eest hoiatada, vajadusel ka vaenlast eemale meelitades. Vaenlasi on tedrel aga palju, neid on nii lendavaid sulelisi kui ilusaid karvakerasid. Näiteks Soomes on leitud, et metsakanalised on kanakulli peamine toidupoolis. Seepärast on sealsetel kanakullidel n-ö metsislaste arvukustsüklist sõltuv pesitsusedukus ja mainitud periood on 6-7 aastat, kusjuures metsislasterikkal aastal kasvab üles rohkem isaseid kanakulle. Aga lisaks muule arvatakse tedre pesitsusedukus sõltuvat ka ilmastikust, eriti juunikuisest sademetehulgast.

Aga tore lind on teder tõesti. Varakevadises hommikuudus tema kudrutamist kuulata on äraütlemata ilus elamus.

Artikkel on pärit Jõgevamaa Keskkonnalehest.

Loe varasemate aasta lindude kohta Bioneerist!
Teder 2008

Varasemad aasta linnud 
Luik 2007 
Hänilane 2006 
Kanakull 2005
Valge-toonekurg 2004
Harakas 2003
Kodu- ja põldvarblane 2002
Kiivitaja 2001
Suitsupääsuke 2000
Kirjurähn (suur-, tamme-, valgeselg- ja väike-kirjurähn) 1999
Must-toonekurg 1998
Sookurg 1997
Suurkoovitaja 1996
Rukkirääk 1995

Sarnased artiklid