34-aastast väikest kasvu ja heas vormis Heli Laarmanni on 43 kilo rohkem kaaluvana raske ette kujutada. Kuid just nii palju lisakilosid kandis naine endaga kaasas alles mõned aastad tagasi. Kaotatud kilod on siiski vaid väline muutus – Heli elus on nüüd teisiti palju enamatki.

Hiljuti vapustava koguse kilode kaotamise eest Aasta Figuurisõbra tiitli võitnud Heli tundis umbes neli aastat tagasi, et on elanud oma elu selliseks, kuidas ta enam jätkata ei taha. “Töötasin end üle,“ põrutab ta avameelselt. „Tegin sõna otseses mõttes varahommikust hilisõhtuni tööd, vahepeal ei olnud magamiseks ka aega.” Heli tegutses kemikaaliohutuse ja keskkonnatervise vallas ning kuna need teemad tundusid tema jaoks väga huvitavad, läkski ta neisse nii sisse, et muuks enam aega ei jäänud.

Nädalavahetustel, kui justkui oleks olnud võimalik endale aega võtta, tegi Heli kooliasju, sest oli uue tööga samal ajal alustanud ka õpinguid. „Laupäeviti oli mu ainus soov, et saaksin veel natuke magada, enne kui pean hakkama tegema esseesid ja muid koolitöid,” meenutab ta. Eriala oli tema jaoks küll põnev, kuid täiesti uus, nagu töögi. Kahte asja korraga ajada oli aga liiast, tõdeb Heli tagantjärgi. 

Muutustega harjumiseks tuleb aega anda

Naine tunnistab, et hindas ennast üle ning lähenes eesmärgile valesti. “Muutused peavad alati toimuma nii, et suudad end nende ajal austada ja armastada ning endaga arvestada. Kiired muutused ei ole elus just lihtsad,” teab ta. See kehtib tema sõnul kõikide muutuste puhul, olgu selleks siis kaalulangus, töökoha vahetus või õpingutega alustamine – endale tuleb anda aega psühholoogiliseks järeletulemiseks, inimene peab ise saama muutustega harjuda. “Selline on inimloomus,” nendib Heli.

Viimased asjad, millele mahti mõelda, olid tervislik eluviis ja toit ning selline elustiil hakkaski Heli kaalu kasvatama. Ta teab, et kedagi teist kaalutõusus mõtet süüdistada pole, ikka ise tuleb jälgida, et selline asi ei juhtuks. “Kui ikka ise endale lõunapausi ei võta, siis keegi ei hakka sulle ütlema ka, et mine nüüd sööma,” sõnab ta. Töö vahepeal kiirelt pirukate hammustamine pole aga üldse mõistlik. Nüüdseks teab Heli, et ka vähese rahaga on võimalik tervislikult toituda, küsimus on lihtsalt valikutes.

Lisaks pirukatega maiustamisele jõi Heli palju kohvi. Töölt jõudis ta koju alles hilisõhtul – tavaliselt kella 23 ajal või isegi hiljem. Siis oli naise ainus mõte see, et tahaks praekartuleid, hakkliha ja veel muud taolist. Sellised isud tekivad Heli sõnul siis, kui söömata olles langeb veresuhkru tase väga madalale. “Hundiisuga käivad neelud eriti nende rasvaste toitude ja suurte koguste järele ning täiskõhutunne tekib alles mõne aja möödudes pärast söömise alustamist,” selgitab ta.

Nii sõigi naine hilisõhtul koju jõudes suhteliselt suured kogused toitu ning läks seejärel magama. Kuigi nüüd ta teab, et magamine on väga tähtis, jätkus toona mahti väljapuhkamiseks vaid 4-5 tundi. Sellist elu elas Heli umbes kaks aastat. Kehakaal kasvas sel perioodil aastas kümne või isegi enama kilo võrra, jõudes lõpuks ligi saja kiloni – enne seda, kui Heli end käsile võttis, kaalus ta 96 kilo. 

Heli Laarmann enne kaalulangust. Foto: erakogu.

Paksud pole ilmtingimata laisad ja lohakad 

Heli ise leiab, et välimus on alati ainult üks pool probleemist. Mingil määral peegeldab see küll ka sisemust, kuid Heli ei leia sugugi, et kaalukad inimesed oleks laisad, rumalad või lohakad, kuigi ühiskonnas selline arvamus kipub levima. “Aga kehakaal mõjutab kindlasti inimese elu, kasvõi selles osas, et tervisenäitajad muutuvad varem või hiljem,” teab naine iseenda kogemusest. Tema sõnul võib sellist elu elada lühikest aega, kuid elustiiliks see kujuneda ei tohi. “See viga võib saatuslikuks saada,” rõhutab ta. “Lõpptulemus on see, et sa ei suuda enam tööle ka nii palju panustada kui sooviksid ning kannatavad nii tööelu kui muu elu.” Temagi töövõime hakkas langema, tööle kulus aina enam aega.

Kuna Heli on vaimselt tugev inimene, siis sellist liiga töist elu elades ta ennast otseselt halvasti ei tundnudki, vaid sai lihtsalt aru, et ees ei oota muud kui ummik. “Olen võimeline suhteliselt pika perioodi jooksul kontsentreeruma, kuid saan aru, et selline ei tohi olla põhieluviis. Üksikud perioodid võivad olla sellised, kus mobiliseerid kõik jõud mingi eesmärgi saavutamise nimel, kuid tavarütm peab olema selline, et inimene jääb terveks nii vaimselt kui füüsiliselt,” usub Heli. Talle jõudis reaalsus niiöelda kohale ühel hommikul umbes kella poole seitsme ajal tööle jõudes, mil ta pidi oma nime registreerimisdokumenti kirjutades tükk aega meenutama.

Samuti hakkasid tekkima tervisehäired. Tavapärane tervisekontroll töötervishoiuarsti juures näitas, et lisaks kehakaalule on muutunud mitmed tervisenäitajad halvaks ning see pani naist mõtlema. Veel hirmutas teda see, kui ta nägi paari oma kolleegi enda kõrval niiöelda läbi kõrbemas. Heli sai aru, et ise ta veel kõrbemise äärel pole, kuid oli muutunud samuti kergesti ärrituvaks. Lisaks oli tekkinud üleüldine rahulolematus ning kõik need asjad kokku saidki otsustavaks. “Mingil hetkel küsid enda käest, et milleks, kellele ja mille nimel. Siis ongi aeg võtta ennast kätte ja mõelda läbi, mida soovitakse saada ja mida selle hinnaks ollakse valmis maksma,” julgustab Heli. “Kui elu ei ole see, mida tahad, tuleb seda muuta.”  

Häirivatest asjadest sai pikk nimekiri 

Heli tundis, et ei meeldi endale enam ja asi polnud vaid kehakaalus. Ta mõtles läbi, mis teda häirib ja millisena ta kujutab enda elu ette ning mis talle meeldiks. Ta kirjutas häirivad asjad paberile ja nimekiri sai väga pikk. Nimekirjast hakkas ta valima asju, mida saab ise muuta. “On hulk asju, mis ei sõltu minust ja on paratamatud. On ju mõttetu öelda, et tahan olla 170 cm pikk, kui olen 160 cm. On asjad, millega mõistlik inimene lihtsalt lepib,” räägib Heli.

Üks asi, mida esimesena ise muuta sai, oli liikumine. Helile ei meeldinud see, et ta nii vähe liigub. Varem oli ta väga liikuv, matkas palju ja tegi bioloogiks õppides välitöid. Seda, kui suur probleem oli talle „suure inimese välimus“, mõistis Heli tegelikult alles spordiga tegelema hakates spordiklubis. Ta märkas, et valib aeroobikasaalis kohti, kus ei pea ennast peeglist vaatama. Selliseid asju tehakse Heli sõnul küll automaatselt, kuid need väljendavad tegelikult, mida inimene sisemiselt mõtleb ja tunneb. Kuid naine rõhutab, et kindlasti ei peaks välimust üle tähtsustama.

Sporditegemise kõrval alustas Heli nimekirjast tööaja vähendamisega ning sõpradele enama aja leidmisega ehk asjadega, mida saab ise muuta ja mida on kõige lihtsam teha, et saada jõudu edasi minekuks ja järgmiste asjade muutmiseks. Tööl hakkas naine käima jalgsi ja püüdis käia ka jooksmas.

Mingil määral võttis ta kohe ka toitumise käsile, hakates korralikult hommikusööki ja lõunat sööma. Kuid algul ei pööranud ta niivõrd tähelepanu toidu koostisele ehk ei toitunud nii teadlikult kui täna. Samas leiab Heli, et ainult toitumise muutmine liikumiseta poleks tema puhul ka nii hästi töötanud. Liikumine andis kohe hea enesetunde ning liikumisest saadav stressimaandus on Heli sõnul väga tähtis.

Helil aitas algul liikumise osas nö rajal püsida kambavaim –  ta käis spordiklubis kolleegiga. Samuti rõhutab naine mitmekülgsuse tähtsust ning seda, et protsessi tuleb nautida. Tulemusi endalt kohe nõuda ei tohi. “Nii ei saa, et trenn sulle üldse ei meeldi, aga sa käid seal siiski ja kannatad hambad ristis. Pead ikka vaatama, mis sulle meeldib ja kindlasti ei tohi iseendaga vastuollu minna,” õpetab naine. Kui läheneda sellise tunnetusega nii liikumisele kui toitumisele, õnnestub ka eesmärk saavutada.  

Alustades annab jõudu ja indu kambavaim 

Ise alustas ta spordiklubis bosu-treeninguga, käis jõusaalis, siis lisandus body balance`i trenn. Arusaam, et ülekaal on keha seisukorra päris kehvaks muutnud, valmistas Helile tuska. Painduvus oli kadunud, kõiki harjutusi ei saanud enam teha. Ka jooksma hakates tekkis tal tahtmine vahel asi katki jätta. Jooksmine naisele algul ei meeldinud, kuid tänu spordiklubis käimisele oli selle alaga veidi lihtsam alustada. “Klubis on teised inimesed, see mingil määral toetab ikkagi ja koos teha on kergem kui üksi. Nii tugev ma ka pole, et üksi hakkama oleks saanud,” tunnistab Heli. Kuid kui füüsiline vorm oli spordiklubis käies juba veidi paranenud, ei pidanudki enam end jooksmas käimiseks sundima.

Praegu ei hakka Helil pikka maad joostes enam kusagilt pistma ega teki hingematvat hingeldust, vaid naine tunneb, kuidas joostes paraneb keha hapnikuvarustus, värskeneb aju, kuidas kõik mõtted lähevad lahti ja tekib värskus, justkui meditatsioonitunne, mis on tõeline nauding.

Seega kõlab Heli soovitus, et eesmärk peab olema selge. Ja kui eesmärgi poole liikudes mõnel päeval plaanid ebaõnnestuvad või pole viitsimist-jaksu sportima minna, ei tohi ennast sellest heidutada lasta, vaid hoopis öelda endale, et lähen proovin teinekord. „Liikumine tuleks rutiiniks muuta, siis toob see ka edu. Hambad ristis end sundida ei tohi, vaid tegevus peab mõnus tunduma, siis tuleb indu aina juurde ja on märgata ka tulemused. Ja kui üks ala ei sobi, proovi teist,“ kõlavad Heli soovitused. Nii käib ta isegi vahepeal hoopis squash`i mängimas, rulluisutamas jne.

Praegu käib Heli spordiklubis iga päev. Ta osaleb erinevates rühmatreeningutes ning õppis ka ise body balance`i instruktoriks. Hetkel unistab ta, et saaks kunagi anda tunde aeroobikatreenerina. Hiljuti tehtud fitness-test näitas tulemusi üle keskmise. Kuid iga päev trenni teha Heli liikumisega algajatel ei soovita. Ta ise on sellise tasemeni jõudnud järkjärgult ja pika aja jooksul. Küll aga rõhutab ta, et ka vanemas eas on võimalik saavutada tulemusi, kui selle nimel vaeva näha. Heli soovitab unustada stambid, mis väidavad, et mingist vanusest alates saab ainult vormi hoida. “Kui midagi ikka meeldib, siis tuleb seda teha, kuigi tavaarvamus sellest eriti ei pea,” kõlab Heli seisukoht.

Kaalujälgijate rühma suunas Heli 2007. aastal tema sporditreener. Figuurisõprade turuletuleku järel liitus ta selle programmiga ning leiab, et see on isegi eestlastele sobivam lähenemine. Lisaks headele toitumisalastele ja elustiili muutmise soovitustele saab Figuurisõprades Heli sõnul tuge ka rühmast ja rühmajuhilt, mis on väga oluline. Ise sai ta sporti tehes küll ka kaalust alla, kuid siis jäi kaal pidama ja enam ei langenud. Ilma Figuurisõpade programmita poleks kindlasti sellist edu olnud, usub naine. Nüüd toitub Heli teadlikult ning siingi on tema sõnul üheks oluliseks märksõnaks mitmekesisus.

Korralikult toitudes isusööstud kaovad 

Toit tuleb päeva peale ära jaotada vastavalt sellele, millega tegeletakse. Hommikupoole tasub Heli sõnul süüa süsivesikuterikkaid toite ja pärast trenni proteiinirikkaid, nt jogurtit. Kuigi ta ise sööb pärast trenni tunduvalt rohkem kui ainult jogurti. Samuti sööb ta enne trenni, et trennis oleks jõudu ega kurnaks asjatult keha. Enne trenni sobib hästi täisterapasta, mida organism omastab suhteliselt aeglaselt ja tagab treeninguks energiavaru. Praegu Heli enam praekartuleid ega muud rasvast ei taha. Korralikult toitudes hakkas ta aina vähem ka liha tahtma, kuigi täielikku taimetoitlust ta siiski ei poolda. Samuti tarbib ta palju vähem soola. Isusööstud kaovad Heli sõnul siis, kui korralikult toituda ja organismil on koguaeg kõik vajalikud toitained käes.

“Algus on muidugi toitumist muutes raske,” tunnistab Heli. Temal võttis Kaalujälgijate programmiga harjumine aega 3-4 kuud. Ta õppis, et kiiretel perioodidel ei pea külmikusse ostma mitte pitsasid, mis pealegi maksavad üsna palju, vaid saab ka teha ise tervislikke toite, mida hea tööle kaasa võtta ja seal üles soojendada. Näiteks teeb Heli sügavkülmutamiseks püreesuppe ja pajaroogasid, aga võib teha ka pannkooke vms. Tema sõnul on võimalik tervislikult toituda ka siis, kui raha pole palju – tuleb lihtsalt osata planeerida ja valikuid teha. Sügisel teeb Heli näiteks ise moosi ja korjab seeni sügavkülmutamiseks. Neile, kes kurdavad, et pole ju aega sedasi planeerida ja valida, ütleb Heli, et aga hiljem, kui tervis käest ära, kulub probleemide lahendamiseks ja tablettidega asjatamiseks palju rohkem aega.

Ka praegu tuleb Heli elus ette kiiremaid perioode, kui peab sööma väljas või tekib isu koogi ja kohvi järele. Kuid kui ta kaldub tasakaalustatud toitumisest kõrvale, tunneb naine kohe, et ei jaksa ka spordisaalis nii palju. Heli sõnul sõltuvad head sporditulemused vägagi sellest, mis on toidulaual.

Rannahooajaks saledaks saada himustajate entusiasmi tõmbab Heli kohe maha – kuu ajaga ei juhtu eriti midagi ning kiired muutused ei ole üldjuhul püsivad. Kui soov saledaks saada ja selliseks ka jääda, siis tuleb muuta ikkagi eluviisi. „Lühiajalisest rangest dieedist pole kasu,“ ütleb Heli. Ta isegi mäletab teismeliseeast dieetide proovimist, kuid välja neist eriti midagi ei tulnud. Dieete pidades tekib hoopis jojo-efekt ehk võib juhtuda, et soovides kaalust alla saada lõpetatakse sootuks kaalukamana.

Heli Laarmann Aasta Figuurisõbrana 2010. Foto: Figuurisõbrad.

Tahe ja teekonna nautimine viivad sihile 

Tegelikult polegi enda ja oma elu muutmine Heli sõnul raske, lihtsalt tahe peab olema, oskus hinnata tulemusi ning näha pisikesi muutusi, sest siis ei kao muutumistahe ära. Ka rõhutab Heli, et elu tuleb muuta sammhaaval ja samal ajal seda kõike ise nautides. “Tähtis on teada, kuhu tahetakse jõuda, kuid see jõudmine ei tohiks olla vaimselt ega füüsiliselt kurnav,” rõhutab ta. Neil, kes pole oma eluga rahul, soovitabki Heli kõigepealt välja mõelda, mida tahetakse saada ja hakata siis sammhaaval selle poole liikuma, nõudmata endalt võimatut. “Kui ei tea, kuhu minna, siis kuhu sa ikka lähed,” kostab ta. Samuti ei maksa tema sõnul otsida süüdlasi või abilisi mujalt, vaid mõelda ikka, mida ise saab ära teha.

Neli aastat tagasi tehtud nimekirjast on Helil täide viimata veel mõned asjad. Neid aga naine ei avalikusta, sest ei taha ära sõnuda. “Elan elu, mida tahan elada. Olen õnnelik, aga teatud asju soovin veel, kuid inimesel peabki alati olema unistusi, mille poole püüelda, et iseendaga rahul olla ja püüda ka teiste heaks midagi ära teha,” räägib Heli. Kui ise ei muutu, jääb maailm su ümber täpselt samasuguseks, teab ta. Haigena saab enda heaks üsna palju ära teha, samuti haiguste ennetamisel. Heli sõnul on lihtne marssida haiglasse ja nõuda tabletti, kuid kõik lihtsad teed ei ole alati need kõige paremad teed. Enda muredele välise põhjuse otsimise asemel soovitab Heli hoopis peeglisse vaadata.

Heli on saavutanud hea vormi, tal on sõpradele rohkem aega, ta tegeleb spordialadega, mida naudib. Tal on enda jaoks rohkem aega, ta tööelu ei sega üldjuhul eraelu, kuigi naine annab endale aru, et alati on aegu, kus tööle peab tulemuste saamiseks rohkem panustama. Veel on Heli hakanud tegelema hobidega, näiteks maalimise ja lugemisega. “Olen viimase kahe aastaga rohkem ilukirjandust lugenud kui eelneva 6-7 aastaga,” tunneb ta uhkust. Kõige rohkem ongi Heli rahul sellega, et elus on jälle erinevad komponendid olemas. “See on hästi tähtis, et elus ei ole ainult töö,” rõhutab ta.

Kuigi Heli pole kunagi pessimist olnud, üritab ta nüüdki näha igas kehvasti minevas asjas õppetundi ehk mõista, mida kasulikku on probleemis. Tema sõnul ei tasu hakata mõttes ketrama enda negatiivsete külgede üle või selle üle, mis saab või kuidas miski läks. “Tean ise ka, et pole kerge üle saada, kui midagi läheb halvasti, aga aitab just see, kui hakata otsima positiivseid momente,” soovitab ta.   

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta