Bioneeri toimetaja Katrin Lipp ja Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik vestlesid Eesti põlisrahva uskumuste ja usuvabaduse teemadel.

KATRIN: Paljud inimesed ei tea midagi ei Maavallast ega ka Eesti põlisrahva  uskumustest. Kui palju on Eestis taara- ja maausulisi? Milles Teie uskumused  seisnevad? Kas Te usute loodusesse, puudesse, järgite kindlaid rituaale või on see  hoopis midagi muud?

AHTO: Suurem jagu maailma rahvaid kutsub end emakeelse nimega, kuid leidub ka erandeid ning nende hulka kuuluvad eestlasedki. Sõna "Eesti" on värske laen saksa keelest. 150 aastaga on aga see laenunimi meie rahva seas sedavõrd kodunenud, et oma põlised  nimed – Maa, Maamaa ja Maavald – on pea ununenud. Maavald ja Eesti muidugi ei kattu täiesti ei tähendusvarjundite ega maa-alagi poolest. Kui Eesti on maa-alaliselt poliitiline üksus, millesse ei mahu Vadja maarahvas, kõik setod ega Lätisse jäänud põlised maarahva alad, siis Maavald tähendab kogu maarahva põlist maad.

Põlised maa-eesliitega sõnad tähistavad sageli just meie maa asju: maavillane, maalinn, maatõug, maakeel ja maarahvas. Siia ritta ühes teiste põliste ja kohalikega kuulub ka maausk.

Kõigepealt, taara- ja maausk on kaks erinevat usku. Taarausk loodi rahvuslikus vaimus 1920. aastate lõpus. Major Kustas Utuste (Kirchbaum) sõnastatud põhimõtete kohaselt on taarausk monoteistlik, Taara ise aga inimlike meelte ja keeltega püüdmatu kõiksus. Taara ei ilmuta end põlevas põõsas, ei lenda ringi tulevankritel, ei käsi hävitada linnu ja rahvaid, ei sunni inimesi põlvkondadepikkuse kättemaksuga ähvardades ainult temasse uskuma, ei samasta naist mehe vallasvaraga jne nagu oli teada XX sajandi alguses Eesti avalikus ja ametlikus sfääris võimutsenud kristluse jumala kohta.

Omaaegsetel taarausuliste juhtidel oli kindel kava asendada võõras, vägivaldne ja sallimatu kristlus rahvusliku ja kaasaegse usuga. Väideteavalt oli taarausulisi 1940. aastal 17000. Järgnenud okupatsioonides aga jälitasid ja tapsid nii venelased kui sakslased taaralaste juhid maha ja saatsid väga paljud teised taaralased vangilaagritesse. On üsna kõnekas ja mõtlemapanev, et Nõukogude Eestis lubasid kommunistid tegutseda kõikvõimalikel kristlikel usulahkudel, kuid mitte rahvuslikel taarausulistel.

Taara- ja maausku ühendab see, et nad  mõlemad on sündinud siin, meie maal ja meie rahva seas. Vastuoksa taarausule pole aga maausku teadaolevalt mitte keegi loonud. Maausk on kasvanud aastatuhandete jooksul koos maakeele ja meelega. Maausk on meie põline loonausk.

Maakeel oma filosoofiaga on sündinud ja arenenud maausulise maailmapildi kirjeldamiseks. Meie põline elm ehk kultuur alates regilauludest ja lõpetades teadmisega puude ja muu loona hingestatusest on aga loomult maausuline ehk pikemalt öeldes Eesti põlise loonausu nägu ja tegu.

Sügavalt eksivad need uurijad, kes defineerivad maausku ainuüksi muinasusuna. Jah, maausk on väga vana, kuid ta on elanud meie keeles ja meeles läbi kõikide möödunud sajandite ja ta elab ja tasapisi areneb praegugi. Meie muinasusust ehk muistsest maausust on teada õige vähe. Usundilist sõnumit kannavad muinasesemed ja tollased kinnismuistised, õige pisut ka võõra kultuuri tõlgenduspitserit kandvad napid kroonikateated. Nende aegade hämarusest meieni kanduvat sõnumit võib kuigivõrd aga taibata üksnes see, kes tunneb süviti kaasaega jõudnud maausku. Tartu ülikooli kristlik usuteaduskond või mistahes muust võõrideoloogiast lähtuv akadeemiline käsitlus loob muinasusundist üksnes kõverpeegeldusi. Meie ees seisab küsimus – kunas tekib maausuline usunditeadus?

KATRIN: Mille poolest erineb maausuline ülejäänud eestlastest?

AHTO: Ilmselt teadlikkuse poolest. Ollakse teadlikud oma kuuluvusest põlise loonausulise rahva hulka. Ollakse teadlik maausu väärtusest ja tähtsusest nii meie rahvale kui ka kogu maailma elurikkusele. Märgatakse ja hoitakse sidet esivanematega, samuti pühapaikadega. Maausuline ei tõsta mingil juhul kätt hiie või mõne teise loodusliku pühapaiga vastu. Peetakse meeles, et iga inimene vastutab oma tegude eest ise ja lõplikult. Ollakse teadlik oma sõna väest ning sõnadega käiakse ümber hoolikalt.

Raske on öelda, kui palju on täna Eestis taarausulisi. Veelgi raskem on arvata maausuliste arvu. Kes peab pereringis jõule, läheb leedo- ehk jaanitulele, värvib kevadpühadel mune, ütleb kohtudes tere, jõudu, jätku jne, see järgib esivanemate maausulisi tavasid. Põlised maausulised uskumused ja hoiakud aga elavad edasi meis kõigis, kes me oleme kasvanud üles Eesti, Seto, Võro, Viru, Saare ja teistes põlise rahva peredes.

Kui inimene tunneb, et ta austab oma maarahvast esivanemaid tükkis nende keele, meele ja tavadega, austab elavat loonda ja ta ei ole end parasjagu sidunud ühegi võõrsilt tulnud usuga, siis ta võibki end pidada maausuliseks.

Et mitte jääda oma jutuga liiga ebamääraseks, siis näiteks ka mõned arvud. 2000. aasta rahvaloendusel pandi kirja 1058 taara- ja maausulist. Just nimelt pandi kirja, mitte ei määratud end sellena. Üksnes minu tutvusringkonnas on kümmekond inimest, keda loendaja keeldus maausulisena kirja panemast. Minugi loendja pani alles mitmekordse ütlemise peale kollasele märkmesedelile kirja sõna “maausk ?” ja lubas seda asja uurida.

Kaks aastat hiljem tellis Riigikogu avaliku arvamuse uuringu, milles tunti huvi ka inimeste usuliste eelistuste vastu. Küsimusele “Milline loetletud uskudest on teile kõige südamelähedasem?” vastas 6% küsituist maausk ja 5% taarausk. Küsitlus oli läbilõikeline ja kaasas kõikvõimalikud ühiskonnarühmad ja –kihid. Mitmed uurijad juhtisid hiljem tähelepanu, et kõikidest uskudest on maausul kõige enam kõrgharidusega pooldajaid.

2004. aasta Delfi päevaküsitluses märkis juba 18% vastanuist endale kõige meelepärasemaks maausu.

2006. aasta alguses avaldati Euroopa Nõukogu tellitud ja kõiki liikmes ja –lepinguriike hõlmanud avaliku arvamuse küsitluse tulemused. Sellest selgunud eestlaste usulised eelistused ei luba teha selgeid järeldusi maausuliste või selle pooldajate arvu kohta, kuid avavad siiski väga põneva tagamaa. Küsitletutest 25% pidasid end ateistideks, 16% uskusid kristliku jumala olemasolu ja tervelt 56 uskusid muid jõude. Ma arvan, et selle 56% hulgas annavad tooni inimesed, kes kannavad südames oma maa põlist loonausku.

KATRIN: Kas maausus on  jumalaid, kellel on nimi, kindel välimus ja ülesanne?

AHTO: Sõna ja mõiste jumal on keelemeeste teada vähemalt 4000 aastat vana ja kuulub soome-ugrilaste loonausulisse sõnavarasse. Jumal võib tähistada mistahes jumalat, olgu siis oma või võõrast.

Üldiselt tunnistavad maausulised igasugu jumalate olemasolu. Näiteks selle 16% hulgas Eesti elanikest, kes usuvad kristliku jumala olemasolu, on kindlasti ka küllalt maausulisi. Meie jaoks on Jahve ehk Jehoova lihtsalt üks võõra rahva – juutide – hõimujumal. Ja kuigi tema juutidest, muhameedlastest ja kristlastest koosnevasse hingekarja kuuluvad miljardid inimesed, pole meil selle jumalaga rohkem asja kui näiteks Ameerika line-tantsuga.

Taarausus on vaid üks jumal – Taara. Mõned inimesed on kindlasti kokku puutunud Utuste väliseestlasest jäljendaja Addold Mossini loodud panteoniga, kus Taarale on lisandunud terve rida jumalaid. Kuigi tegemist on põhimõtteliselt hoopis uue usuga, nimetab Mossin sedagi taarausuks.

Maausus kutsutakse kõiksust ehk suurimat väge tähistavat Taarat kaasaegsemal kujul – taar. Taarist enam on maausulistel asja maaema, kõue, metsaisa, veteema jt meid ümbritsevate vägedega.

Maausus kirjutatakse jumalate nimed väikese tähega, rõhutamaks nende isiksuseülesust. Samuti on igal maausulisel vabadus, kas mõtestada mingit jumalat vaimse väena või üksnes loonajõuna. Näiteks, ei ole kahtlust, et enamus meist tunneb imetlust ja aukartust äikese vägevuse ees. Selles on ühendatud tohutu jõud ja ilu. Maausus on ta tuntud kui uku, ukko, vanemb, vanajumal, taevaisa jne.

Me kõik peaksime austama, armastama ja hoidma maad kui elu sünnitajat ja taasloojat. Sõna otseses mõttes oleme me kõik – inimesed, vihmaussid, sekvoiad, huulheinad … - osa maast. Naftaajastu võõrandumuses oleme unustanud, et ilma elusa maata – ilma maaemata - poleks ei inimest ega tema elma, isegi tehiskaaslased ei lendaks.

Meie jumalad on kõik seotud millegi tavaliste meeltega tajutavaga. Kui kõnelda jumalate välimusest, siis peaks küsima, mis kuju on maal, veel, tulel, kõuel, tuulel, metsal. Ometi on jumalate kujusid meil varem tehtud ja vahest tehakse nüüdki. Kõige paremini teame Seto põllu- ja karjajumal Peko kuju.

KATRIN: Mis juhtub maarahva meelest pärast surma?

AHTO: Kõigile nähtav osa meist saab pärast surma tagasi maaks. Olgu siis mullas kõdunedes või tules põledes. Mis saab meie hingest või hingedest, ei saa aga üheselt öelda, niisamuti kui maausku ei ole võimalik üheselt kirjeldada.

Kõigepealt ehk sellest, mida kogu Maavallas kindlasti teatakse.

Surmaga ei lõppe olemine. Meie kehast sünnib uus elu mutukate, taimede, loomade ja inimeste läbi. Hing aga kestab edasi. Peale surma läheb inimese hing teise ilma - Toonelasse ehk Manalasse. Igal hingede- ja jõuluajal tuleb ta sealt koduste juurde tagasi. Kui kaua ajast aega see nõnda kestab, me ei tea.

Hingel on omad vajadused pärast surmagi – teises ilmas. Peielaua roogadeks tuleb tappa lind või loom, kelle hing läheb teise ilma kaasa. Hauda pannakse kaasa asju ja tööriistu, mida inimene eluski vajas. Ja hiljem tuleb kadunukese hinge kostitada nii söögi kui joogiga, et ta puudust kannatama ei peaks.

Hing annab endast märku juba elu ajal. Kord on hing raske ja valutab või on midagi hingel, kord on ta kerge. Vihastades saab hing täis. Küllap vist viha. Hinge õhk käib meil sisse ja välja ning külma ilmaga on seda näha. Kuni hingame, seni elame. Hinge lutikas ehk –putukas liigutab end inimesel naha all. Märkame seda väikeste nahaaluste lihaste tõmblustena. Hingeputuka liigutamine on hea märk, sest siis elab inimene kindlasti veel mitu aastat. Nõial, mõnikord tavaliselgi inimesel võib hing putukana kehast ära käia. Inimese surres avatakse aken, et hingeliblikas pääseks välja.

Näib olevat seda moodi, et inimesel on mitu hinge või siis hing jaguneb pärast surma. Üks hing läheb Toonelasse, üks läheb puusse, üks putukasse ja üks võtab aset linnus. Tean nii vanemaid kui nooremaid inimesi, kes peavad oma õuepuid surnud emaks, isaks, vanaemaks-vanaisaks. Kohtan aegajalt ikka kedagi, kes tunneb kodu juures tegutsevas linnus ära oma surnud omakse.

Meesterahval on viieski hing, mis eluajal asub kollis ehk kollikotis.

Sünd, elu, suremine ja sellele järgnev on suure terviku osad. Kõik mis sünnib see ka sureb. Nõnda on õige ja loomulik.

KATRIN: Kas esivanemate usk jätab inimesele otsustes vabad käed? Või seob käskude ja  keeldudega nagu kristlus ja islam?

AHTO: Siduvaid käske pole, on elutarkusest tulenevad soovitused ja head tavad. Kuna maausku pole kunstlikult loodud, siis puudub tal ka pühakiri, määratud dogmad ja käsud. Maausulisi tavasid on väga palju ja need tuginevad reeglina teadmisele maailma toimimisest ja on suunatud elu jätkumisele. Et elada inimese ja rahvana oma maal kaua ja hästi, peab inimene elama kooskõlas enda, teiste inimeste ja loonaga.

Aasta- ja eluringi tavadele ja tavaõigusele mõeldes võiks sõnastada sellised kõige üldisemad soovitused: Ära ohusta asjata enda ja teiste elu. Ära raiska kergekäeliselt oma (vaimu)jõudu. Hoolitse, et sina ja su lähedased, nii elavad kui surnud, oleksid hoitud ja teie asjad kulgeksid mõnukalt. Märka oma ümbrust, õpi esivanematelt.

KATRIN: Kuidas maausuliseks saadakse? Kas selleks kasvatakse? Kas pöördutakse usku? Kas kogetakse  mingit erilist tunnet?

AHTO: Et maausuliseks saada, peab üles kasvama eesti või mõnd kohalikku maakeelt kõnelevas peres ning vähemalt üks vanem peab olema Maavallas põline. Maausuliseks kasvatakse läbi teadmise ja ühtekuuluvustunde oma maa ja esivanematega.

Maausuliseks ei saa mingi taia või üleloomuliku kogemuse läbi vaid ikka teatud väärtushinnangute ja tõekspidamiste omaksvõtmise läbi.

KATRIN: Kas Eestis on Teie meelest tagatud usuvabadus?

AHTO: Usuvabadus on tagatud teoreetiliselt põhiseadusega, kuid riigi ja omavalitsusasutused rikuvad seda kõige enam.

Põhiseaduse kohaselt pole meil riigiusku ja inimese usulised tõekspidamised on puutumatud. Samas on pea kõik valitsused ja Riigikogu koosseisud rahastanud riigikristluse arendamist. Riik rahastab Eesti Kirikute Nõukogu, mille üks põhikirjalisi eesmärke on inimeste kristlik pööramine. Riik rahastab Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mis oma põhikirja kohaselt õpetab protestantlikku jumalateadust. Riik on palganud vanglatesse, sõjaväkke ja nüüd juba isegi politseisse kristlikud vaimulikud. Riigijuhid osalevad ametiisikutena kristlikel jumalateenistustel ja riiklikke sündmusi sisustavad kristlikud vaimulikud. Riiklikel sündmustel osalevad kodanikud on tihtipeale sunnitud osalema kristlikel tseremooniatel. Leidub ka mitmeid üldhariduskoole, kus sunnitakse lapsi kas klassi või terve kooli kaupa osalema kristlikel talitustel. Riik rahastab kristliku suunitlusega fakultatiivset religiooniõpetust ning kohustusliku religiooniõpetuse ettevalmistamist. Riik on vabastanud maamaksust kristlaste pühakodade aluse maa, kuid looduslike pühapaikade eest tuleb tasuda maamaksu. Riik on rahastanud kristlike pühakodade uurimist ja kaitset sadade miljonite kroonide ulatuses, kuid looduslike pühapaikade kaardistamise ja inventeerimisega ning nende seisukorra parandamisega on siiani viivitatud. Riik rahastab hoopis miljonite kroonide ulatuses looduslike pühapaikade hävitamist. Näiteks puhke- ja spordikeskuse ehitamiseks Paluküla hiiemäele on Kultuuriministeerium eraldanud juba miljoneid kroone.

Need on vaid mõned näited sellest, kuidas Eestis arendatakse ja surutakse kodanikele peale riigiusku ja surutakse maha maausku.

Maavalla koda toetab tingimusteta ilmalikku riiki, sest vaid seal on tagatud inimeste usuvabadus. Viivitamatult tuleks tühistada Siim Kallase valitsuse ja EKN vahel sõlmitud ühishuvide protokoll, mis näeb ette Eesti vabariigi ristiusustamise.

Riik ei tohiks maksta palka vaimuliku töö eest ega rahastada mitte mingit religioosset tegevust. Valitud rahvaesindajad, riigi- ja omavalitsusametnikud ei tohiks ametiisikutena osaleda usulistel talitustel ning riigi- ja omavalitsuste korraldatud sündmustel ei tohi toimuda usulisi talitusi. Religioonialaseid teadmisi tuleb jagada erinevate õppeainete raames, mitte eraldi ainena.

Kirikuringkonnad on tõlgendanud maausuliste seismist usuvabaduse ja ilmaliku riigi eest kui rünnakut kiriku ja kristluse vastu. See arusaam on kindlasti vale. Koda tunnistab inimeste õigust ka kristlikele tõekspidamistele, samuti vabadust koonduda kirikusse. Me ei saa aga mingil juhul leppida kristluse või mistahes muu religiooni tungimisega avalikku sfääri. Avalik sfäär on nagu ühine õu, kus saab rahu ja usuline sallivus valitseda üksnes seni, kuni keegi ei hakka seal oma tavasid ja tõekspidamisi teistele peale suruma.

________________________________________________________
Intervjuu esimene osa: Eestil on praktilise usuvabaduseni veel pikk tee minna (I osa)
Intervjuu teine osa: Hiied ühendavad looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust (II osa)
Intervjuu kolmas osa: Maausk on lahutamatu osa meie keelest, meelest ja kultuurist (III osa)

Sarnased artiklid