Eile ilmus Bioneeris põhjalik artikkel Tapa valla keskkonna teemadel. Tapa abivallavanem Andrus Freienthal tõdes usutluses, et paljud vallas lemmikloomi pidavad inimesed on enda arvates viksid ja viisakad, kuid kui kuulata, kuidas nad oma loomi peavad, tahaks neid inimesi karistada! Bioneer uuris, miks abivallavanem sellisel arvamusel on.

Tapa valla (sh Tapa ja Tamsalu linna) loomaomanikud ei tohi oma kasse ja koeri omapäi välja lasta, kuid nad teevad seda. Nii Tapal kui Tamsalus on hulkuvad loomad teatud määral probleemiks. Valla töötajad näevad piisavalt sageli hulkuvaid koeri ja kasse. Loomade omapäi liikumine on praktiliselt kõikidel juhtudel tingitud loomaomaniku hooletusest või sihilikust käitumisest.

Inimesed lasevad lemmikloomad hulkuma

Abivallavanema sõnul ei viitsita koertega jalutada. Koerad kas saavad ise lahti või laseb peremees oma lemmiku jalutama, sest arvab, et koer teeb ringid linnas ja pöördub koju tagasi.

Suurem probleem on stiihiliselt tekkivad kassikolooniad. On peresid, kes ajavad kassid kodunt minema. Loomad kogunevad mahajäetud hoonetesse, kus siis härdad vanamemmed neid toidavad ning sellega aitavad kaasa kasside kiirele paljunemisele.

„Oleme korduvalt kirjutanud probleemist kohalikus ajalehes, korraldanud tasuta kiibistamise kampaaniaid, kuid probleem esialgu jääb. Taas on põhjuseks meie elanike madal kultuuritase ja lihtsalt rumalus,“ kurvastab Freienthal.

Tapa vallas kinni püütud hulkuvad loomad saadetakse varjupaikadesse: Varjupaikade MTÜ Rakvere varjupaika ja Loomade Hoiupaik MTÜ Tallinnas, kus püütakse leida loomadele uusi peremehi, aga see on raske. Sama keeruline on pidada arvestust lemmikloomade üle, sest inimesed ei pea loomade registreerimist ja kiibistamist oluliseks. „Oleme ka ise leidnud kassidele uusi peremehi. Oleme elanikke teavitanud sellest, et lemmikloomad tuleb registrisse kanda. Kui koeraomanikud teevad seda loiult, siis kassiomanikud jätavad enamasti üldse tegemata.“

Hoolima tuleb õppida

Andrus Freienthal meenutab, et tema lapsepõlves olid peres ikka nii koerad kui kassid. Elati vanematega koos oma majas Tamsalus. Lemmikloomad ja nende käekäik jättis tollal noormehe ükskõikseks. Ka täiskasvanuna polnud tal kaua mingit huvi lemmikloomade vastu, sest polnud aega ja võimalust.

Kõik muutus 10 aastat tagasi, kui perre võeti uus liige - kass. Andrus Freienthali just kõrgkooli lõpetanud tütar sattus tööle Itaaliasse ning korjas seal tänavalt üles hätta sattunud umbes kuuvanuse kassipoja. Tütar viis kassi veterinaari juurde, kes kontrollis loomakese tervise, andis nõu ja õpetas, kuidas kassi pidada. Tütar tõi kassi Eestisse, kui loom oli umbes neljakuune. Kass oli kiibistatud, vaktsineeritud ning tal oli pass ja sanitaarraamat.

Kiibiga kassi peeti muinasjutuks

Kui Andrus Freienthal rääkis Eestis inimestele, et kassil on kiip, pass ja sanitaarraamat, siis teda ei usutud või peeti veidi imelikuks. Tuli tõdeda, et niisugune on siis eestlaste, kes peavad end parimaks, kõige edumeelsemaks ja kõige targemaks rahvuseks maailmas, arusaamine lemmikloomapidamisest.

„Tütar sõitis tagasi Lõuna-Euroopasse ja meie abikaasaga saime kassiomanikeks. Meie kass Amore on tubane, õue jalutama laseme teda ainult meie kontrolli all. Õue saab ta ainult suvel, talvel ta välja ei tahagi - liiga külm! Me ei jäta teda õues üksi, oleme koos väljas ja aiast väljapoole teda ei luba. Ta kardab vett, hoiame alati käepärast plastpudeli veega, piisab selle loksutamisest ja kass juba jookseb toaukse poole. Ega ta üldiselt ei püüagi ära joosta, jalutab tunnikese aias, nuusutab kõik üle ja läheb rahulolevalt tuppa tagasi. Ainus probleem on, et ta ei salli teisi kasse. Kui mõni neist möödub meie aiast, ründab meie kass kohe võõrast looma. Seega, oma liigikaaslastega kahjuks tal läbikäimist ei ole,“ lisab Freienthal.

Kodus võib kass käia igal pool ja magada, kus tahab - on ju tegemist terve ja puhta loomaga. Päeval, kui omanikud on tööl, on kass üksinda kodus ja suurema osa päevast nähtavasti magab.

Igal aastal kassi vaktsineeritakse ja arst teeb vastava märke sanitaarraamatusse. Seega saab kassi kohta igal ajal infot. Vajadusel saab kerge vaevaga uurida, kuidas on lood vaktsineerimisega, samuti saab kiibi abil tuvastada looma omaniku.

Kassi pidamine on kulukas

Tegemist on isase kassiga, ta lasti kastreerida, kui loom oli umbes 6 kuud vana. Iga kuu läheb toidu ja kassiliiva peale ca 50 eurot. Kass tohib süüa ainult steriliseeritud kasside toitu, sest vastasel juhul võivad tekkida probleemid kuseteedega. Igal hommikul ja õhtul tuleb puhastada liivakasti, loom saab iga päev värske vee ja toidu. Toidu- ja veenõud ei tohi olla räpased.

„Räägin sellest kõigest seepärast üksikasjalikult, et inimesed reeglina, võttes lemmikloomaks kassi, ei anna endale aru, kui palju hoolitsust ja ka raha nõuab üks väike kass! Paljud inimesed võtavad endale kassi, aga ei hoolitse oma lemmiku eest, ei vaktsineeri, ei kontrolli tema tervist, lasevad omapead välja ja varsti on loom haige, koleda välimusega ning sigitab juurde uued põlvkonnad kodutuid kasse. Minu kunagine dogiomanikust naabrimees ütles, et kui koduloomaga on probleem, on alati süüdi inimene,“ tõdeb abivallavanem.

Kord peab olema karmim

Freienthali meelest tuleb paljusid inimesi alles lemmikloomade teemadel harima hakata. Peaks olema seadustatud kord, mille järgi saab endale lemmiklooma võtta vaid kohaliku omavalitsuse ja veterinaari kooskõlastusel ning kortermajas elades ka korteriühistu kooskõlastusega!

Selles teemas tuleks teha koostööd ning kohalikud omavalitsused koos asjast huvitatud kodanikuühendustega peaksid survestama Vabariigi Valitsust, et vastavasisuline eelnõu võetaks menetlusse. Vastasel juhul ei lahenda me probleeme kodutute lemmikloomadega mitte kunagi.

Andrus Freienthal: „Inimesed ei oska ja ei taha oma lemmikloomade eest hästi hoolitseda.“
Jaga: