Tapa valla abivallavanem Teet Koitjärv rääkis Bioneerile looduskaitsest ja Tapa valla arengusuundadest.

Te olete hariduselt ajaloolane. Kuidas Te jõudsite ajaloo juurest looduskaitse juurde? Kui kaua Te looduskaitsega tegelenud olete juba?

Jah, olen hariduselt ajaloolane ja institutsionaalse looduskaitse juurde jõudsin ma 1987. aastal, kui hakkasin põhitöö kõrvalt praeguses Tallinna Linnaarhiivis, läbi viima ekskursioone Lahemaa rahvuspargis. Sellele järgnes loogiliselt samal aastal põhikohaga tööle asumine Lahemaa Rahvuspargi Administratsiooni, kus olin ametis kuni 2005. aasta viimase päevani.

Meie rahvuspargid, Lahemaa nende seas esimesena, on kaitsealad, kus loodus, kultuur ja ajalugu on igal sammul läbi põimunud. Seetõttu pole ajaloolase taustaga inimese töötamine looduskaitses, eriti rahvuspargis, maailma mastaabis sugugi väga erandlik. Lisaks annab ajaloolase haridus võime näha looduskaitses toimuvaid protsesse laiemalt, ühiskonna ja inimesega seotumalt, mitte vaid pelgast bioloogilisest või metsanduslikust vaatenurgast, mis tänapäeval jääb ilmselgelt liiga kitsaks. Olen veendunud, et looduskaitse kliente, kui lähtuda klienditeeninduse vaatenurgast, tuleb siiski otsida inimeste seast, mitte looma- või linnuriigist.  Tõsi, Eestis jäingi ma ainukeseks ajalootaustaga töötajaks riiklikus looduskaitsesüsteemis.

Samas olen loodusesõber olnud maast-madalast ja juba enne Lahemaale jõudmist hulkunud Põhja-Kõrvemaa (tolleaegse Nõukogude sõjaväepolügooni) metsades ja soodes. Ehk siis vahetult Lahemaa rahvuspargi piiri ääres.

Lehtsele, kus elasime, lähim mererand on Võsul, Lahemaal!

Mulle avaldasid muljet Lahemaal koostöös erinevate alade spetsialistidega välja antud „Lahemaa uurimused“, aga eriti Enn Tarveli sulest ilmunud „Lahemaa ajalugu“ – esimene kohaajalooline monograafia tollases Eestis (kui jätta kõrvale Tallinna ja Tartu linna ajalood).

Varase nooruse olen veetnud Järva-Jaani lähistel, Pandivere kõrgustikul, kus vanavanemate (tollal endine) talukuusik hakkas pihta otse õue alt.

Nõndaviisi ongi Lahemaa, Kõrvemaa ja Pandivere minu lemmikmaastikud. Paikkonnad, kus tunnen end koduselt. Viimasel ajal on lisandumas neile veel Alutaguse, kus on mu äia juured.

Praegu olete Tapa valla abivallavanem. Kas huvi looduskaitsega seotud teemade vastu on sellises ametis abiks?

Looduskaitse pole tänapäeval enam nurgatagune kitsa ringi tegevusala. Loodusega ja looduskaitsega on läbi põimunud kogu meie elu, esmajoones aga maakorraldus, planeerimine, ehitus, heakord, liikluskorraldus, teed ja loomulikult keskkond, mille üks osa looduskaitsegi on. Just nende valdkondade eest ma Tapa vallas ka vastutan. Looduse mõistmine ja loodusega arvestamine tuleb tänapäeval kasuks igas ametis. Lisaks on igale omavalitsusele olulisteks koostööpartneriteks nii Riiklik Looduskaitsekeskus ja keskkonnateenistused, kui ka Keskkonnaministeerium, Keskkonnainspektsioon ja KIK.

2005. aastal liitus Tapa vallaga Lehtse vald. See oli pretsedenditu sündmus, sest esmakordselt ühinesid erinevates maakondades olevad omavalitsused:  Lehtse vald Järvamaalt ja Tapa vald Lääne-Virumaalt. Kas selline liitumine tegi Tapa valla juhtimise kuidagi keerulisemaks?

Just see oligi see väljakutse, mida ma abivallavanema ametikohta vastu võttes Tapalt otsima tulin. Kuna tegemist on minu kodukandiga, olin nimetatud haldusreformi ette valmistava ja läbiviiva ühiskomisjoni koosseisus olnud algusest peale. Tõsi, esindasin ühiskomisjonis Kadrina valda, kuid teataval määral oli see algusest peale ka minu reform. Elades noorpõlves Lehtses, mille loomulik keskus oli ja on Tapa (olen muuhulgas ka Tapa Gümnaasiumi vilistlane), olin ma juba keskkoolipõlves veendunud, et selline halduskorraldus, kus kohaliku keskuse tagamaa on halduspiiridega tükeldatud, pole parim lahendus. Olin ja olen seega haldusreformide tulihingeline pooldaja ning leian ka uue valla kolmeaastase ülesehitamisetapi järel, et Tapal, Lehtses ja Moel 2005. aastal tehtud otsused olid õiged ja siinset paikkonda edasiviivad.

Samuti olen veendunud, et ka looduskaitsehaldusreform (nn KAVO protsess) 2003-2005 oli hädavajalik. Olin nimelt ka selle reformi aktiivne osaline (projektitoimkonna liige) ja aitasin ette valmistada Riikliku Looduskaitsekeskuse sündi. Kahes reformiprotsessis paralleelne osalemine aitas laiemalt mõista üldiseid haldusjuhtimisküsimusi ning kasutada muuhulgas mõlemas protsessis ka samu konsultante. Mõlemad protsessid jõudsid lõpule üheaegselt – 1. jaanuaril 2006 hakkasid tegutsema uued asutused (Riiklik Looduskaitsekeskus ja Tapa Vallavalitsus). Minu valikud ei olnud seejuures sugugi lihtsad – otsustada mõlemalt poolt tehtud pakkumiste pealt ning teha valik. Lisaks tuli veel ka kolmas tööpakkumine Kadrina vallast, kus olin juhtinud arengukava ja üldplaneeringu tegemist. Valisin Tapa, sest see pakkumine andis mulle kõige rohkem võimalusi osaleda täie jõuga uue haldusstruktuuri ülesehitamisel. Olen ka praegu veendunud, et tollastest pakkumistest võtsin vastu parima.

Aga mis puudutab haldusreformi üle maakonnapiiride, siis oli mulle tõsiseks üllatuseks, et asjaajamine ja haldusharjumused erinevates maakondades nii palju teineteisest erinevad, kuigi seadused, mille raamistikus kõik tegutseme, on ühed ja samad. Loomulikult on erinevate halduspraktika kokkusulatamine üheks toimivaks vallaks keerukas, kuid midagi enneolematut selles ka pole ning peljata seda iseenesest ei maksa. Kõige tähtsam, et valdade liitumise eeltöö on tehtud ja kõik osapooled on motiveeritud koos tegutsema ja parimaid lahendusi leidma. Tapal on senini just nõndaviisi asjad minu meelest läinud.

Millised on Tapa valla suurimad kordaminekud viimasel ajal?

Raske nimetada ühte suuremat, kui kõik viimased kolm aastat on iseenesest pidev uue valla ülesehitusprotsess. See protsess tervikuna on minu hinnangul kordaminek, mille etapikokkuvõte tehakse järgmise aasta lõpul, kohalike valimiste järel.

Kui Virumaa Teataja uuris 22.10.2008 uute liitunud valdade (aga Lääne-Virumaal on peale Tapa valla selline ka Tamsalu vald ja Väike-Maarja vald) elanikelt nende arvamusi liitumisest, siis Tapa valla Lehtse aleviku rahvas andis vaid positiivseid ja optimistlikke vastuseid (vt http://www.virumaateataja.ee/231008/esileht/kulalood/15050004.php). Eks seegi ole väike hinnang tehtavale.

Minu, kui valdkondliku juhi seisukohalt on eriti tähtis, et me oleme kolme aasta jooksul suutnud täita oma spetsialistide ametikohad pädevate ja erialase ettevalmistusega inimestega – seda nii keskkonna, planeeringute, ehitiste kui ka muudes valdkondades. Kolm aastat tagasi alustades oli personal meie peamine peavaluallikas, sest pädevaid inimesi on väikestes paikkondades kaunis raske leida.

Kuidas on lood Tapa vallas loodusekaitse ja keskkonnaga?

 Tapa vallas on osa Kõrvemaa maastikukaitsealast ning vahetult vallaga piirneb Ohepalu looduskaitseala ja Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala. Tapa valda läbib Valgejõgi, mis on oma alamjooksul Natura-jõgi ning vallast saab alguse Soodla jõgi, üks Tallinna veehaarde osadest. Lisaks oleme peaaegu tervikuna Pandivere nitraaditundlikul alal. Seega on veekaitse küsimused meie kandis eriti olulised. Lisaks on Tapa linnal, mis Tapa valla osana kuhugi kadunud pole, ajalooliselt halb maine kunagise reostunud ja põlenud põhjavee pärast.

Kuna nii Järvamaa kui Lääne-Virumaa olid prügimajanduse korraldamisel teistest maha jäänud (ühelgi ühinenud omavalitsusel polnud olemas jäätmekava ega ka korraldatud segaolmejäätmete vedu), siis esimeseks suuremaks ülesandeks oligi segaolmejäätmete veo korraldamine – uue jäätme-eeskirja ettevalmistamine ja kinnitamine, korraldatud segaolmejäätmete konkursi käivitamine ning segaolmejäätmete veo käivitamine. Siia lisandus veel kohtulugusid, nagu selles protsessis ilmselt tavaks on. Seejärel tuli tegeleda jäätmete liigiti kogumise korraldamise ning nüüd ka biolagunevate jäätmete kogumise korraldamisega. Vahepeal toimus veel valla jäätmekava koostamine, samuti jäätme-eeskirja täpsustamine jne. Pean siinjuures oluliseks rõhutada, et Tapa valla spetsialistid ei pea õigeks vinguda ja viriseda seadusandja kallal, kes justkui valed seadused vastu on võtnud. Võin kinnitada, et ka olemasolevas õigusruumis sihikindlalt tegutsedes saab palju ära teha nii elanike jäätmemajandusliku teadlikkuse tõstmiseks kui ka selleks, et me maa puhtaks saaks ja jääks.

Kas Teie meelest on inimeste keskkonna- ja looduskaitsealane teadlikus võrreldes varasemaga tõusnud või pigem langenud?

Meie enesehinnang on kõrge – peame end loodus- ja keskkonnateadlikuks rahvaks. Samas tegelik elu paraku seda kinnitama ei kipu. Raske on hinnata teadlikkustrende läbi aegade. Arvan, et meie varasem üldine teadlikkus on olnud palju madalam, kui oleme ise eeldanud. Samas tehakse praegu palju rohkem tööd selle nimel, et teadlikkus tõuseks. Arvan, et pigem on teadlikkus tõusmas, mitte langemas.

Ei tohi ära unustada, et keskkonnateadlikuna elamine on tänapäeval palju keerulisem kui varem – mõelge kõigile neile valdkondadele, millega üks teadlik kodanik kursis peaks olema – alates keemia- ja pakenditööstuse arengutest kuni energeetikaküsimusteni välja. Kohe hirmu ajab nahka, kui kõigele sellele mõelda…

Töötades Tapa vallas, kus ühe osa elanikkonna emakeeleks on vene keel, ei saa väita, et üks või teine rahvas on keskkonnast hoolivam – küll aga on vahe info kättesaadavuses ja infotarbimisharjumustes. Hoopis suurem erinevus on ühepereelamute ja kortermajade elanike vahel – korteriomanikeni jõuab keskkonnateadlik suhtumine (nt jäätmete liigiti kogumine) korteriühistute kaasabil tihti kiiremini ja hõlpsamalt kui üheperemajade elanikeni. Kas pole ootamatu tõdemus?

Milline keskkonnaga või looduskaitsega seotud teema Teile endale kõige südamelähedasem on?

Looduskaitsekorraldus, looduskaitsehaldus – need teemad on läbi aegade olnud mulle südamelähedased. Osalt seetõttu, et meie arengud neis valdkondades on olnud märgatavalt maas muu maailma arenguist. Jätkuvalt teeme konarlikke samme ja muudkui kukume. Kas me alati neist kukkumistest ka õigeid järeldusi teha oskame, näitab aeg.

Te veate Loodusaja blogi http://loodusaeg.blogspot.com/ ja infolisti. Kellele need suunatud on? Millisena Te näete Loodusaja tulevikku?

Loodusaja list oli algselt suunatud vaid kaitsealade töötajatele infovahetuseks. Seejärel hakkas huviliste ring laienema ning praegu võib pidada seda suhtluspaigaks, kus saab kokku erinevate elualadega seotud rahvas (looduskaitseametnikud, õpetajad, ajakirjanikud, kolmanda sektori esindajad, keskkonnainspektorid, metsamehed jne). Ühesõnaga inimesed, kes looduskaitse vastu huvi tunnevad või nende küsimustega igapäevatöös tegelevad. Mina suunan listi uudiseid, mille ümber võiks mõttevahetust tekkida või mis on olulised tänapäeva looduskaitsjaile. Ise ma uudiseid listi ei tooda – arvamusavaldused on listi teiste liikmete jaoks. 

Selleks, et natukene laiemat avalikkust looduskaitses toimuvast teavitada, samuti oma arvamusartiklite jaoks, avasin maikuus Loodusaaja ajaveebi. Idee järgi peaks list ja ajaveeb teineteist täiendama – ka ajaveebis ilmunud materjalide ümber vahetatakse mõtteid vaid listis. Enam-vähem on nii ka toimunud. Lisaks on Loodusaja ajaveeb käimasoleva Keskkonnaministeeriumi haldusala reformimaterjali püüdnud koondada ühte kohta ja teha need seega hõlpsalt leitavaks. Seegi on tänapäeva killustunud meediapildis oluline, et potentsiaalne lugeja põhiteabe ühest kohast kätte saaks.

Olen igati püüdnud vältida listi ja ajaveebi delfistumist – igal mõttel või seisukohal on autor, kes seda oma nime all esitab.

Ühest küljest tuleb tulevikku kavandades kiiresti muutuva tehnoloogiaga kaasas käia – tänapäeva arengud web2.0-tehnikate osas tekitavad soodsaid võimalusi olemasoleva internetikeskkonna laiendamiseks või uuendamiseks sel moel, mis varem kõne allagi poleks tulnud. Teisalt on aga oluline jälgida, et põhilugejaskond uuendustest liialt ei ehmuks – uuendusi ei saa teha vaid uuenduste enda pärast. Loodusaeg püüab pakkuda oma lugejaile eelkõige võimalusi, mida nad vajalikuks peavad. Seni on see üldjoontes vist õnnestunud.

Kas Teil on endal ka mõni keskkonda säästev harjumus?

Nojah. Mida siinkohal öelda? Pudeleid ja purke ma autoaknast metsa alla ei loobi. Olmejäätmeid me oma peres sorteerime, aga seda teevad tänapäeval ju kõik. Seaduski kohustab nõnda tegutsema… Autoga ma rannas otse veepiirile ei sõida. Autokumme lõkkesse ei viska ka, viin need hoopis jäätmejaama. Kõik see on ju väga positiivne...

Samas meeldib meie perele reisida – nii auto, rongi, lennuki kui ka laevaga. Rong on siinkohal hea, auto, lennuk ja laev pahad.

Kaasaegne heli- ja infotehnika, mis aga üheskoos palju elektrit neelavad, meeldib samuti. Nii et ökoloogiline jalajälg väga väike ei tule…

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta