Eestlane on autousku, sest auto näitab eestlase staatust ning põhiline on, et see oleks naabri omast parem. Seda illustreerib ilmekalt pealinna tasuta ühistranspordi mitteootuspärane kasutamine ning igapäevased ummikud, mis meenutavad luksusautode näitust. Antud nähtus pakub imestust ka välismaalastele, kes ei suuda kuidagi mõista, miks eestlaste autopark on nende omast uhkem. Millal saime nii rikkaks, et endale sellist luksust lubada, arutleb Mobire Groupi tegevjuht Andrus  Valma.

Eestlaste autousk on omamoodi rahvussport. Mida uhkem ja võimsam auto, seda parem. Siht, mille poole püüelda. Kui naaber ostab uue auto, siis tundub koheselt ka, et minu auto on juba liiga vana ning aeg oleks osta uus. Mõeldud, tehtud – auto müügis ja uue tellimus esitatud. Tihtilugu on auto uhkem ka kui pere elamine, sest see justkui näitab staatust ja elustiili. Elustiili, mis sageli käib üle jõu või on ebamõistlik.

Ka mitmest statistikast ilmneb, et eestlased ostavad lõunanaabritest kuni 2 korda kallimaid sõidukeid ning siinkohal ei ole see kuidagi kooskõlas meie jõukuse tasemega. Vastupidi – eelmise aasta lõpus rebis leedukate keskmine brutopalk eestlaste omast suisa ette, samas kui näiteks Leedu kinnisvarahinnad on endiselt madalamad kui Eestis.

Liising moodustab auto ülalpidamisest vaid 60%

Uue auto soetamine võiks hoopiski olla miski, mille puhul põhjalikult kaaluda, millist autot ja miks on tarvis. Seejuures võtta arvesse nii auto kogumaksumust kui ka keskkonna jalajälge. Kuid eestlaste seas majandusteooria ei kehti ning mõistlikkus pole argument, mille alusel autovaliku otsus langetatakse. Võimsus, luksus, ilu on need, mis südame kiiremini põksuma panevad.

Seda tõestab ka hiljuti meedias ilmunud uuring, mis tõi välja, et ka täielik info auto ülalpidamiskulude kohta ei vii eestlasest autoostjat ratsionaalsema ehk odavama ning keskkonnasõbralikuma valikuni.

Teadupärast on auto omamine märksa rohkemat kui liising. Hoolimata sellest jälgitakse auto ostul just liisingu igakuist maksumust võtmata arvesse, et see on vaid üks osa kuludest, millele lisanduvad kindlustused, korralised hooldused, rehvid ja muud ettenägematud väljaminekud. Seega on liisingulepingus märgitud summa reaalselt ca 60% sõiduki kogukulust. See on aga fakt, mis paneb paljusid eestlasi üle oma võimete elama, sest ülejäänud kulutusteks ei oldud valmis. Kuid miks elada üle oma võimete, kui on paremaid lahendusi?

Eesti tarbija armastab oma autot ja liisingut. Selles pole kahtlustki. Ta on niivõrd harjunud liisinguga, et võtab liisingu võtmist kui toidupoes käimist. Isegi, kui pakkuda soodsamat ja keskkonnasõbralikumat alternatiivi, ei ole eestlane nõus liisingust loobuma. See on midagi, mis justkui igaühel olema peaks – märk teatud staatusest.

Ühiskonna normide muutumine

Õnneks on lootust, et olukord siiski lähiajal paraneb ning seda suuresti tänu sõidukijagamisele, mis on sütitanud muutuseid tarbijate mõttemaailmas. Oxfordi ülikooli transpordimajanduse professori Phil Goodwini sõnul oleme juba ületanud auto omamise haripunkti ning usub, et selle põhjus peitub sügavamas mõttemallide muutuses. Seda muutust veavad eelkõige meie milleeniumilapsed, kellest paljud ei oma enam isegi juhilube ning need, kes seda teevad, eelistavad üha enam autot rentida, sest väärtustavad oma aega ning ei soovi seda kulutada näiteks regulaarsele autohooldusele. Sest olgem ausad, takso tellimine või auto rentimine ei ole veel kunagi olnud nii mugav ja kättesaadav kui praegu ning ennustatakse, et kümnendi lõpuks on isiklike autode osakaal kukkunud USA-s vähemalt 80%. Eesti kohta küll selline prognoos puudub, kuid eeldatavasti oleme liikumas samas suunas.

Siinkohal on hea tõdeda, et autokultusest lahti murdmisel oleme tegemas juba esimesi samme. Mida päev edasi, seda enam mõistetakse, et peres ei ole ilmtingimata vaja kahte-kolme autot. Teist autot saab asendada vajaduspõhiselt nii CityBee kui Bolt Drive renditeenusega. Ja pere ühe auto asemel on lisaks liisingule võimalik valida ka sõiduki täisteenusrent, mis on ühelt poolt kuluefektiivsem kuid teiselt poolt tagab perele ka kõige tänapäevasema auto, mis aitab hoida keskkonda. 

Siinkohal oleks ehk paslik küsida, kas midagi olulist jääb kallima auto omamisel hoopis soetamata? Kui igakuisest sissetulekust ampsab suure osa ära neljarattaline tarbeese ning sellega seonduvad lisakulud, kas siis seetõttu käime vähem teatris või tellime odavamat kaupa Hiinast? Eks igaüks vastab sellele küsimusele ise.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta