Artur Eduard Johannes Toom (ristimise järgselt Arthur Eduard Johannes Thom) on eestlastele tuntud eelkõige Vaika saartel linnukaitse algatajana. Teda tuntakse ka kui Vilsandi linnukuningat, kes pühendas kogu oma elu merele, tuletornidele ja lindudele. 

Artur Toom sündis kas 5. või 6. jaanuaril 1884. aastal Valjala vallas Sagaristi külas. Eestis keskkonnaga ja looduskaitsega tegelevad asutused tähistavad Toomi sünnipäeva pigem 6. jaanuaril. Genis ja Eesti Entsüklopeedias on Toomi sünnipäevaks märgitud 5. jaanuar. Ilmselt on segadus tekkinud, kuna Toomi eluajal mindi Eestis üle Gregoriuse kalendrile. Ebatäpsusi esines ka kirkuraamatutes, segadused kuupäevadega olid tavalised. 

11-aastasena asus Artur Toom ema ja võõrasisaga elama Vilsandi tuletorni. Väikese poisina valmistas ta lindudele pesakohti, käis linde vaatlemas väikestel linnusaartel. Toom õppis Peterburis raudteekoolis.

1906. aastal sai 22-aastasest mehest Vilsandi tuletorni ülem ning ta alustas merelindude kaitset Vilsandi lääneranniku kaljusaartel. 1909. aastal võttis ta kuus väikesaart rendile, et hoida sealseid linnupesi rüüstamise eest. 

Toom algatas tiheda suhtluse Riia Loodusuurijate Seltsiga, kes laiendas oma loodusteaduslike uuringute haaret Saaremaale ning otsis siin sobilikku tugipunkti. 14. augustil 1910. aastal sõlmiti Kihelkonna kirikumõisa kui maavaldaja ja Riia Loodusuurijate Seltsi kui rentniku vahel kuueks aastaks Vaika saarte rentimise leping lindude kaitse- ja uurimisala asutamiseks. 

Seda kuupäeva loetakse Eestis traditsiooniliselt eesmärgipärase ja pindalalise looduskaitse alguseks. Vaika linnukaitseala võib pidada ka kogu Baltikumi esimeseks looduskaitsealaks. 

1910. aastal toimus riialaste eestvedamisel esmakordne lindude rõngastamine alumiiniumrõngastega. Artur Toomile usaldati kaitseala järelvaataja kohustused. Linnukaitseala  ristiti rahvasuus linnuriigiks ja seda „riiki“ käisid tollal vaatamas väga paljud loodushuvilised. 1924. aastal ühendati Vaika linnusaared Kuusnõmme bioloogiajaamaga ja taaskord määrati Toom saarte hooldajaks. 

Noores Eesti Vabariigis keskendus looduskaitsetegevus Euroopa eeskujul loodusmälestiste väljaselgitamisele ja kaitse alla võtmisele. Aastal 1924 lõi vastne riik esimesed kaitsealad: näiteks Järvselja ürgmetsakvartal Tartu ülikooli Kastre-Peravalla õppemetsandikus, Harilaid Saaremaa loodetipus ja Ratva raba Alutaguse metsade vahel. Püüti säilitada eripärase looduse poolest esilekerkivaid killukesi.

Samal ajal tegustes Toom ka osava turismiärimehe ja suhtekorraldajana: Vilsandist vändati mitmeid filme, trükiti postkaarte ja kirjutati ajakirjade kaanelugusid. Tähelepanuväärse linnukaitselise tegevuse eest (lõi lindudele soodsaid pesitsemistingimusi, ehitas nn linnuhotelle) sai ta nimeks Vilsandi linnukuningas. 1927. aasta 24. juunil rajas ta Vilsandi saarele muuseumi, juhendas loodusekskursioone ja tegi Saaremaa koolides loodushoiualast kasvatustööd. 

Artur Toom oli väga mitmekülgne inimene, kes pidas looduskaitse kui oma missiooni ja harrastuse kõrval ka mitmeid teisi olulisi riigiameteid. Nii oli ta Vilsandi tuletorni ülevaataja, Saare-, Hiiu-, Muhumaa ja nende ümbruse saarte tuletornide ülem, Vilsandi hüdrometeoroloogiajaama vaatleja-juhataja, Lootside, Tuletornide ja Meremärkide valitsuse volinik, Saare-, Hiiu-, ja Muhumaa päästejaamade ülevaataja, Tartu Ülikooli volinik, Mereside Vilsandi Posti vanem, Vilsandi rannavanem, Vilsandi posti-, telegraafi- ja telefoniagentuuri juhataja, Eesti Punase Risti volinik ning kaitseliidu Saaremaa maleva mereüksuse pealik. Artur Toom osales veel mitmetes ühiskondlikes organisatsioonides või pälvis nendepoolse tunnustus. Nii oli ta Riigiparkide Valitsuse looduskaitse usaldusmees ja Philadelphia Geograafia Seltsi liige. Artur Toom oli ka Saarte Looduskaitse Seltsi asutajaid.

Artur Toomi saavutused paistsid silma ka rahvusvaheliselt. Briti kuninglik linnukaitseühing (Royal Society for the Protection of Birds) pidas Artur Toomi ja Vilsandi linnuriiki nii tähelepanuväärseks, et valis nende tutvustamise praegugi ilmuva ajakirja Bird Notes & News (praegu Birds) 1934. aasta kolmanda numbri esilooks. Artiklis tuuakse välja, et tegemist on Eesti ja kogu Baltikumi ainsa linnukaitsealaga ning Artur Toomi saavutused on jäädvustatud loodusloo õpikutesse.

Artur Toom oli Vilsandi tuletorni ülevaataja 34 aastat. Samas oli ta ka saare päästejaama töö korraldaja ja päästetegevuse organiseerija. Esimese maailmasõja ajal puutus mees kokku ka sõjamerendusega, kui oli Papisaare vesilennukite baasi eelposti ülem.

Artur Toomi on autasustatud mitmete aumärkidega nagu näiteks Georgi risti 4. järk (1916) ja Eesti Wabariigi looduskaitse märk (1940). Artur Toomi teeneid on navigatsiooniohutuse tagamise eest Läänemerel nii tsaariajal kui Eesti Vabariigi ajal hinnatud 10 ordeni ja medaliga, kuid alles oma elutee lõpus sai ta tunnustuseks Eesti Looduskaitse Ühingult rinnamärgi

Nõukogude võimu kehtestamisel sunniti linnukuningas Artur Toom 1940. aasta sügisel koos perekonnaga saarelt lahkuma. Sama aasta detsembris tegi ta hariduse rahvakomissariaadile avalduse sooviga kinkida linnumuuseumi kogud Saaremaa Muuseumile, mis ka 1941. aasta alul teoks sai. Transpordikuludeks eraldati Toomile 250 rubla. Kogud veeti regedel Kuressaarde.

11. juunil 1941 Artur Toom arreteeriti. Pärast ülekuulamist Tallinnas Pagari tänaval saadeti ta vangilaagrisse Molotovi oblastisse, kus juurdlust jätkati. 26. märtsil 1942 jõuti süüdistuskokkuvõtteni, kus kirjas nii kontrarevolutsiooniline tegevus kui seotus Saksa luurega. Toom mõisteti erinõupidamise otsusega postuumselt 16. mail 1942 surma mahalaskmise läbi. Selleks ajaks oli Artur Toom juba surnud. Tema arvatav surmakuupäev on 29. märts 1942. Kuupäev ei pruugi täpne, sest vangalest oli suur suremus ja mitte kõige eeskujulikum arvepidamine. 

Artur Toomi abikaasa Alma Toom, tema õde ja nende lapsed küüditati Kirovi oblastisse 14. juunil 1941. Alma Toom suri Venemaal Sinegorjes 1945. aasta kevadel. Elusalt tuli tagasi vaid tütar Vaike. Tütar Maimu põgenes 1944. aastal läände, tütar Meeri haigestus ja suri 1942. või 1943. aastal Eestis tuberkuloosi. 

Artur Toom sõidutamas külastajaid Vilsandi saarele aastal 1939 (avalik omand, commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=54346667)
Artur Toom sõidutamas külastajaid Vilsandi saarele aastal 1939 (avalik omand, commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=54346667)

Mis sai linnuriigist?

Vaika linnuriik püsis aastani 1940. Pärast Artur Toomi lahkumist laiud rüüstati. 

Aktiivne looduskaitsetegevus seal kandis katkes kuni aastani 1957, mil Eesti NSV-s võeti vastu looduskaitseseadus, esimesena kogu Nõukogude Liidus. Samal aastal loodi ka uued kaitsealad, üldjuhul sinna, kus need olid enne sõdagi. Asutati neli riiklikku looduskaitseala (Vaika, Viidumäe, Matsalu, Nigula), 28 keeluala ja kehtestati üksikobjektide kaitse. Asutati looduskaitset korraldav riiklik keskasutus – looduskaitse valitsus. 

Aastal 1971 laiendati Vaika looduskaitseala piire (pindala koos merealaga 10 700 ha) ja nimetati see Vilsandi riiklikuks looduskaitsealaks.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis loodi 8. detsembril 1993 vabariigi valitsuse määrusega nr. 387 Vilsandi looduskaitseala ja Harilaiu botaanilis-zooloogilise kaitseala alusel Vilsandi rahvuspark. Rahvuspargi pindalast moodustab enam kui 2/3 veeala, olles sellega Eesti kõige merelisem rahvuspark. Siin asub Eesti maismaa läänepoolseim punkt – Nootamaa saar.

Rahvuspargi ala jääb Natura 2000 võrgustikku Vilsandi, Tagamõisa ning Karala-Pilguse linnu- ja loodusaladena, et kaitsta üle-euroopalise tähtsusega elupaigatüüpe ning liike ja nende elupaiku.

Aastal 1997 kanti Vilsandi rahvuspark rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimistusse. Rahvuspark on alates 1990. aastast osa Lääne-Eesti saarte biosfääri programmialast, mis kuulub UNESCO võrgustikku.


Kasutatud materjalid

Jaga: