Euroopa rohevöö on Barentsi merest Musta mereni kulgev loodusalade koridor endise raudse eesriide aladel. See ühendab eri riikide kaitsealasid ja väärtuslikke maastikke ning on üle-euroopalise piiriülese koostöö sümboliks.

Pärast II maailmasõda loodi Nõukogude Liidu ja sellest puutumata Euroopa riikide vahele ülirange režiimiga piirikontrollitsoon, mida hakati kutsuma raudseks eesriideks.

Euroopa rohevöö idee sai alguse 1970. aastatel Saksamaa noorte loodusteadlaste ja –tudengite tähelepanekust, et Ida- ja Lääne-Saksamaa piirialadel on loodus erakordselt hästi ja puutumatuna säilinud ning seal leidub hulgaliselt ohustatud ja haruldaseks muutunud liike. Piirialadel valitsenud range kontrolli ning äralõigatuse tõttu oli saanud loodus neis paigus kosuda ja paljud linnuliigid avastasid seal omale ideaalse pesitsuspaiga.

Raudse eesriide langemise järel 1989. aastal korraldati Saksamaal umbes 400 Ida- ja Lääne-Saksa looduskaitsja osavõtul seminar, kus tuldi lagedale rohevöö ideega - luua endise raudse eesriide aladele loodusalade võrgustik, mis lookleks läbi terve Saksamaa ühendades erinevaid kaitsealasid ja elupaiku.

2001. aastaks oli kogu rohevöö ala Saksamaal inventeeritud  ja oma tegevusest ja tulemustest innustatutena seadsid projekti eestvedajad endale veel kõrgema eesmärgi- luua Barentsi merest Musta mereni kulgev, endise raudse eesriide kursil looklev 12500km pikkune Euroopa rohevöö.

2009. aasta jaanuaris alustati Euroopa rohevöö raames projektiga Baltic Green Belt, et täita viimane tühimik rohevöös, haarates sellesse Baltimaad ja Fennoskandia.

Balti rohevöö eesmärgiks on Läänemere ning selle ranniku hea seisundi säilitamine, parandamine ning piiriülene koostöö selles vallas. Lisaks looduskaitsele püütakse projekti abil muuta piirkond atraktiivseks investeerimis-, elamis- ja töökohaks.

Eestis on projekti töösse kaasatud kolm organisatsiooni - Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut, mittetulundusühing Läänerannik ning Eesti Looduskaitse Selts.

Rohevöö Eestis hõlmab endas Põhja- ja Loode-Eesti rannikut ning ka suuremate saarte avamerepoolseid rannikuid, mille laiuseks on 25km nii mere kui maismaa poole keskmisest veeseisu piirist.

Keila-Joa raketibaas. Pildistas Tuuli Hiiesalu.
Keila-Joa raketibaas. Pildistas Tuuli Hiiesalu.

Inventuur viidi läbi 200m laiusel alal ning selle käigus avastati 1200 objekti, millest 309 on okupatsiooniajaga seotud. Nende objektide alla kuuluvad näiteks radari-, raketi- ja mereväebaasid ja piirivalverajatised. Loodetakse, et projekti abil tekib suurem huvi militaarturismi vastu ja lagunevatele hoonetele leitakse otstarve.

Projekti Baltic Green Belt eesmärgid Eestis:

  • töötada välja metoodika rannikualade väärtuste hindamiseks ja inventeerimiseks;

  • viia läbi Eesti rannikualade inventeerimine ja hindamine;

  • koostada Eesti rohevöö väärtustest raamat ja film;

  • töötada välja rannikualade kaitse ja säilitamise head tavad ning luua eeldused nende rakendamiseks ruumilises planeerimises;

  • tõsta inimeste keskkonnateadlikust ning levitada teavet Eesti rohevöö kotha trükiste, infostendide jms abil;

  • luua tugevad partnerlussuhted Eesti ja teiste riikide looduskaitseorganisatsioonide vahel;

  • korraldada huvigruppide kaasamiseks seminare, konverentse ja muid üritusi.


Allikana on kasutatud Eesti Rohevöö  kodulehel  asuvat infot.

Põhjalikumalt saab lugeda http://www.estoniangreenbelt.eu/  ja http://www.balticgreenbelt.uni-kiel.de/

Sarnased artiklid